fbpx

Eellugu – Austraalia ’16 Osa 1/10

Eellugu – Austraalia ’16 Osa 1/10

Nagu pealkiri vihjab, siis see postitus on sissejuhatav eellugu sarjale ja ühtlasi ka esimene osa sarjast, nimega Aus´16. Selle nime alla koondub 10 blogipostitust, mis jutustab meie 2016 aasta Austraalia kalastusseiklusest. 5000 kilomeetrit seiklust kostitas meid segaste karakterite, ootamatute takistuste ja adrenaliini täis kalapüügiga, ning just selle seikluse emotsioonidest sündis Trevally!


Esmalt tutvustan Sulle seikluse kompanjone.

Helena – Pea 10 aastat mu parim seikluskaaslane! Loomult loov ja töökas. Ootamatutes olukordades ilmnevad tal müstilised sekretäri võimed! Minu Yin ja Yang!

Vahur – Pane lauale kalapüük ja seni seilamata veed, ning Vahur on All-In! Lisaks mõistab ta hästi aja ja ruumi-, ning numbrite maailma. Ühtlasi on ta ka Helena isa.

Toomas – Ilmselt teenisin ma keskajal leiba lugude jutustajana, külast külla rännates. Igast külast midagi kõrva taha pannes võib nii mõnigi väärt idee sündida. Või mitte.

Nüüd kui nimed on Sulle tuttavad, siis polegi muud, kui lugu otsast jutustama hakata.

Võibolla tasub veel ära märkida, juhuks kui Sul on kõrged ootused, et kirjamehena mul kogemust ei ole. Seega Shakespeari’likke iluvärsse Sa siit ei leia, pigem on selle loo eesmärgiks anda Sulle pisut inspiratsiooni ja motivatsiooni!

Plaanid pidasid paika.

Kui minna täiesti algusesse, siis see oli 2015 sügis, kui me Helenaga teadlikult otsustasime, et pärast tema ülikooli õpingute lõppu lähme Austraaliasse. Nii nagu noored käivad, work and holiday viisaga, ja ikka paariks aastaks. Eesmärgiks maailma näha ja kogeda.

Nii see läkski, et 2016. aasta novembris viskas Vahur mind ja Helenat Vantaa lennuväljale. Selleks ajaks oli meil kalatripi plaan ka juba soolas. Mõte jäi selliseks, et kui me oleme ennast Aussis juba mõnusalt sisse elanud ja auto soetanud, siis lendab Vahur meile sinna järele. Ostame paadi ja seilame siis sellel merel, mille äärde Aussi rada meid viinud on. 

Sydney ooperimaja – kohustuslik turistikas!

Siia ja sinna!

Esimese kuu ajaga juhtus palju.

Nädala elasime Sydney´s, mu sõjaväekaaslase elutoa põrandal, seejärel võtsime tee lõunasse, et mõnda farmi tööle saada. Pidama jäime juba 100km kaugusel Dapto´s. Meil õnnestus ennast palmifarmi sokutada. Farmeril tuli aga pärast kahte nädalat rahaga kitsas kätte ja nii me leidsime ennast aastavahetusel taas Sydney´st.

Sydney on aga suur, kirev ja kallis, ning üpris kiiresti oli meil endal peenike pihus. Õnneks näkkas. Helena leidis 1000km eemal Dalby´s veisenuumfarmi, kes oli meist huvitatud. Teist võimalust me ootama ei jäänud. Paari päevaga viisid rongid ja bussid meid kohale ja algas üle nelja kuu pikkune tööperiood.

Neli kuud lehmi nuumates.

Farmielu oli omamoodi värvikas, aga suures pildis nagu farmid ikka. Töö käis 24/7 ja kõigil olid omad ülesanded.  Mina sain hooldustiimi ja tegelesin enamus ajast metallitööga, Helena pandi koristamise eest vastutama. 

Rutiinselt elades veereb aeg kiiresti. Umbes kahe kuu pärast olid meil asjad juba nii hästi, et me saime endale autot hakata vaatama. Kriteeriumiteks oli täispikkuses salong, et saaks sees magada, ning paadi vedamiseks kärukonks ja nelikvedu. Liisk langes 89a. Toyota 4runnerile, 2.5L bensukas. Helena pani enda esimesele autole nimeks Sälli. 

Minu liikuv töökoda!

Vahur ostis pileti.

Edasi hakkasime plaani ehitama ümber teadmise, et me peame 29. juuni südaöösel Vahuril Brisbane´is vastas olema. Meil oli kaks pool kuud aega varustus sebida, auto tuunida ja pisut raha kõrvale panna, ning selle teadmisega me ka toimetasime.

Järgmise kahe kuuga sai Sälli korraliku make-up´i matkavarustuse näol: katuserest, päikesevari, kokkukäiv magamisase, sahtel pagasnikus, topelt aku, päiksepaneel, 220V muundur, stardiabi, matkakülmik, gaasipliidid, toolid-lauad ja muu matkanodi. Kui sa pead ikka järgnevad X kuud autos elama, siis tasub varustuse peale rõhku panna.

Mõtted kalalainele.

Farmielu viskas meil juuni alguses üle ja nii me tegimegi vissidele pai ja lõime Sällile hääled sisse. Aeg oli hakata kalapüügi luuret tegema. Nii me siis hulkusime Gold Coast´il ja mujal Brisbane´i ümbruses ringi ja otsisime inspiratsiooni, kuni lõpuks hüppasime ühte kalatarvete poodi sisse. 

Lasime müüjal ennast kohaliku kalapüügiga kurssi viia.

Põhilised kalad mida maismaalt püüti olid Flathead ja Yellowfin Bream. Flathead, nagu nimigi ütleb, on lapiku peaga lutsu meenutav kala, kes hoiab ennast põhja ligi ja keda püütakse jigitades või surnud kalaga põhja pealt. Bream on pigeb ahvenaliku eluviisiga predaator, kelle püügiks on head väiksemad voblerid.

Nii me segasime seal oma talupoja tarkust müüja jutuga segi ja lõime pool eesootava seikluse eelarvest kalapoodi laiaks. Siis otsisime Google´ist koha kus järgnevad kaks nädalat ära elada ja oma varustust katseta ning nii me maandusimegi Bribie Island´ile.

Meie nädal saarel.

Saar oli ametlikult segu looduskaitsealast ja 4WD masinate seiklusrajast, seega mõlemad sobisid meile. Floora ja eriti faunaga polnud ka koonerdatud. Kalkunid käisid meilt saia varastamas ja meetrised varaanid õgisid metsa alla visatud munakoori. Rannas oli näiteks parvedes sentimeetrised krabisid, kes ennast liiva alla kruttisid, kui hirmus hakkas.

Kalaga oli pisut kehvem lugu. Üritasime küll kohalikega samades kohtades käia ja samu lante loopida, aga tulemuseta. Korgiõngega sai mingeid pisikesi tegelasi püütud, aga see pole ju päris see. Pärast kolmandat päeva otsustasime, et ootame selle paadi ostmise ära, ehk siis läheb pisut lõbusamaks.

Pikad ja laisad hommikud, ringi kondamist täis päevad ning õhtul rahulik laagrielu. Umbes selliselt kulgesime me nädala, kuniks meid tabas rahapaanika. Ei saa salata, et kui sa Austraalias tööd ei tee, siis raha põleb kiirelt.

Kuna varustus sai edukalt katsetatud, siis otsustasime viimast nädalat, enne Vahuri tulekut praktiliselt ära kasutada. Käiku läks 10 maili süsteem.

Kui sinu auto on su kodu!

Kiire rahasutsakas.

10 maili süsteem tähendas seda, et me guugeldasime 10 farmi enda lähiümbruses, saatsime neile e-maili oma CV-de ja töösooviga, ning jäime vastust ootama. Meie kogemus näitas, et kümnest ühel on parasjagu abikäsi vaja.  Nii oli ka tookord, värvimist vajas ühe järjekordse palmifarmeri kodu.

Pärast nädal aega kestvaid 14 tunniseid tööpäevi, sai farmeri naine värske värvi üle rõõmustada ja meie rõõmustasime selle üle, et õhtuks saabus Vahur.

Järgmises osas läheb seikluseks. Saame juba oma paadiga sõita, mis küll kahjuks kaua ei kesta. Loe juba täpsemalt SIIT


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga