fbpx

Meil on laev! – Austraalia ’16 Osa 2/10

Meil on laev! – Austraalia ’16 Osa 2/10

Vahurit tõsiselt hämmastas see, et Austraalias on Drive-In alkopoed. Värskete paadiomanikena läksimegi ühte sellisesse, et liikude tarbeks rummi võtta ja Vahur oli jätkuvalt nii üllatunud selle üle, et me paadikäruga koos viinapoodi sisse saime sõita, et ta käskis sellest lausa pilti teha. Tõsi küll, liikudega jäime me hiljaks. 


Alustame algusest!

Vahuril oli kaks ümberistumist ilusti õnnestunud ja tema viimane lend maandus tunnike enne 29. juuni südaööd Brisbane’is. Jagasime vahetuid emotsioone ja kuna öö oli soe, siis tegime võidurõõmsalt ühe külma õlle – seiklus võis alata!

Sälli (meie Toyota) viis meid kenasti ööbimiskohta. Helena oli AirBnB’st meile mõnusa majakese otsinud ja kuigi kell oli juba hiline, hakkasime ikkagi terassil sõjaplaani lihvima.

Suur plaan ise oli lihtne. Vahuril kui vanal kaptenil oli unistus, et tema tahab Vaiksel Ookeanil seilata! Seega me ostame paadi ja võtame sihtpunktiks Darwini ja vahepeal püüame võimalikult palju kala! 

Meie uurisime kaarti ja Helena söötis meile paadikuulutusi ette. Uskumatul kombel leidis ta ideaalse pakkumise. Värskelt lisatud kuulutuses müüdi pisikest merekõlbulikku paati. Meist kõigest 200km kaugusel ja seda ka õiges suunas.

Vahur armus esimesest silmapilgust – äratused tööle ning laager kokku!

Tagareale autogramme ei jagata!

Nagu viielised olime me esimestena kohal. Paadi presentkatus oli üle aia näha ja müüja oli hämmingus, kui ta meile väravale vastu tuli. Tal ei olnud müüki väga usku ja nüüd oli imestus suur, kui paati juba järgmine varahommik ostma tuldi.

Asja tegi tema jaoks naljakamaks see, et seni kuni mina ja Helena müüjaga alles “How´s going mate!” vahetasime, oli Vahuril juba 2 tiiru ümber paadi tehtud ja otsus langetatud. Ta otsis juba oma AC/DC pildiga rannapükste taskust sularaha!

3,9 meetrine Seaspirit, kõrge ninaga, eakas alumiiniumpaat. Varustatud 25hp kahetaktilise Marineriga. Mootor käis ilusti ja olgugi, et Vaikne Ookean on soolane kui vanakurat, siis paati ei oldud stabiilselt vees hoitud ja kere oli jätkuvalt ilus. Ideaalne.

Bürokraatia rokib!

Käed löödud, hakkas pihta paberite ajamine. Kuna Jasonile tuli kogu asi ilmselgelt ootamatult kiiresti, siis ei olnud temagi veel kursis, et mis pabereid nüüd siis täita vaja on. Kuna müügi pidime vormistada nii paadile, kui ka kärule, siis oli kogu kompott eriti põnev.

Mõned tunnid kõnesid “ARK’i”, maanteeametisse, veeteeametisse ja kindlustusse kandsid vilja ning vajalikud dokumendid said täidetud.

Et asi ka riigi silmis korrektne oleks, pidime veel paberid ka eelpool nimetatud asutustes ette näitama. Veel mõned tunnid linnavahel ukerdamist ja sabades seismist ning meist olid saanud õnnelikud paadiomanikud – jeaaaaahaaa, kalale!?!

Kaptenita paat on karile sõitnud paat! 

Austraalia seadus ütles selgelt, et kui su paadil on üle 4 hobujõuline mootor, siis peab sul paadis ka kapten olema. Siit-sealt maad uurides saime teada, et veepolitsei pidi oma tööd üpris usinalt tegema. Võimalus, et meilt konfiskeeritakse alus ja kostitatakse kopsaka trahviga, ei sobinud meie seikluse plaanidesse. Oli aeg kapten valida!

Sõelale jäime mina ja Helena. Olgugi, et Vahur on Leningradi merekooli mees, siis venekeelset kaptenikooli oleks raske olnud leida.

Valimisdebatt oli pingeline, aga lõpuks sai määravaks fakt, et kapten võiks enamus ajast kaine olla. Mitte, et ma nüüd alkohoolik oleks, aga Helena ei hooli palaval päeval külmast õllest niipalju kui mina – seega oli kapten valitud!

Nagu ikka kaasnevad privileegidega ka kohustused. Kapteniks saamiseks oli vaja sooritada teooriatest ja eksamisõit. Õnneks ei olnud see kuigi kallis ja linnas oli koolitaja olemas. Helena pani seesama õhtu veel eksamile nime kirja ja juba järgmine hommik pidi ta teste sooritama.

Panime mere äärsesse karavaniparki laagri püsti ja Helena kolis telki teooriat tuupima. Madrused läksid linna rummivarusid täiendama, ikkagi laeva liigud ju!

Kapten on sündinud!

Järgmiseks lõunaks oli Helena juba ametlikult kapten. Ei mingeid klassiruume. Kogu asi toimus kohaliku kai ääres. Koolitajaks oli muhe noor tüüp, kes enam-vähem muu jutu käigus lasi Helenal teooria kohta testi ära täita.

Sellega jäi ta rahule ja edasi mindi praktilise osa juurde, mis oli juba täitsa fun. Korraliku 150 jõulise merepaadiga hädarandumised, möödapõiked ja kiired 180 kraadised pöörded voolisid Helenast kapteni!

Veidra fakti rubriik!

Kui kogu muu liiklus käib neil nagu inglastel, siis merel kehtib parempoolne liikluskultuur. Võiks arvata, et meile peaks see ju sobima, siis tegelikult harjud sa selle vasakpoolse liiklemisega üpris kiiresti ära. Sa hakkad isegi kõnniteel vasakule hoidma ja kui nüüd pead järsku jälle paremal pool “teed” sõitma, siis on see aju jaoks üpris segane kompott!

Ka kapteniga paat võib karile sõita.

Nüüd, kui kapten olemas, põrutasime otsejoones esimesele paadislipile. Kiire vettelaskmine ja juba hetke pärast oligi paat glissis ning kõigil nägu naerul.  Etteruttavalt võib öelda, et järgmine kord, kui paat nii ilusti vee peal jooksis oli umbes 3 nädala pärast Darwinis. Pärast viie minutilist glissis sõitu käis pauk ja seal me istusime, nõutult keset jõge. 

Mis täpsemalt juhtus, seda loe järgmisest osast. Selle leiad SIIT

Helena ja Vahur ostsid endile maadeavastajate mütsid!


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga