fbpx

Mootor solvus! – Austraalia ’16 Osa 3/10

Mootor solvus! – Austraalia ’16 Osa 3/10

Umbes viiendal minutil otsustas vetejumal Ahti, meile väikse õppetunni anda. Ilmselt oli ta moraal midagi sellist: “Sa võid arvata, et sa murrad merd, aga tegelikult murrab meri sind! Hah-hah-hah…” Veepeal ei ole miski lõpuni sinu kontrolli all ja väiksemgi lollus võib kontrolli täielikult kaotada. Täpselt nii juhtus ka meiega. Me sõitsime kõigest meetri valelt poolt poid ja Ahti karistas kohe ära! Käis pauk, mootorijalg oli horisontaalselt veepinnaga ja vint röögatas veel mõned sekundid kuival enne kui kogu agrekaat välja suri.


Üle noatera!

“Okei, paat ei leki ja mootor näib pealtnäha terve olevat, meie reis ei pruugi esimese 10 minutiga lõppeda!” Umbes selline oli meeleolu paadis, pärast mõnesekundilist ehmatust. Ankur üle parda ja asja kallale. 

Õigemini poleks ankrut vaja olnudki, sest vett oli kõigest 30cm jagu, põhjas sillerdas ilus kuldne liiv. Me olime just praktiliselt karile sõitnud. Mootorijalg oli see kõva tükk, mis kogu matsu enda kanda võttis ja ootamatu kontakt põhjaga viskas kogu krempli näoga taeva poole. Meie õnn, et mootor lukus ei olnud, siis oleks me pidanud selle tükke jõest korjama.

Nagu esialgu tundus, siis mootor oligi väliselt täiesti terve. Käis ilusti ringi, käigud töötasid ja vint oli ühes tükis. Küll aga võid nööri tirida nii palju kui tahad, mootor ainult köhib sulle kahvatult näkku!

Slepis sadamasse!

Olgugi, et me ei suutnud Leathermani ja paari kullinokkadega mootorit tööle saada, siis vähemalt meelitas meie avantüür ligi ühe rõõmsameelse kräsupeast kalamehe. Taat viskas paadile pilgu peale, arvas ka, et engine is fucked ja pakkus meile õlut.

Tegemist oli klassikalise Four X´i fänniga, tõsiselt fanaatilise austajaga (XXXX Gold on Aussi legendaarne õlle, mille taarat leiab maa piirkondades iga pick-up trucki kastist ja mis tundus olevat sellise eheda Aussi patrioodi number üks õlle!).

Paadi peal oli vähemalt kolm Four X´i kleepsu, keset paati oli Four X´i külmakast, mis loomulikult oli Four X´i täis.

Aga ega nende fännlus neid kuidagi halvemateks inimesteks ei muuda, vastupidi. Olgugi, et meie uuel semul oli ka enda paadimootori käimas hoimisega tõsiseid probleeme, siis ikkagi viskas ta meile köiejupi pihku ja lubas meid rambini ära pukseerida. Poolel teel sõitis ta endale veel krabimõrra nööri vinti, aga sadamasse me lõpuks jõudsime.

Paradiis, sina vä?

Kahetaktiliste mootorite arutelu saatel veeresime me uuele karavaniplatsile. Lõime enda mustlaslaagri püsti Lake Cootharaba kaldal.

Supernunnu järveke, mis asub praktiliselt mere kaldas, aga mereni jõudmiseks pead veel 20km mööda jõge kulgema ja jõel leiab aset maagia. Hoovustega pressib merevesi jõkke ja kui soolane ning magevesi kokku saavad, siis tekkib jõele täielik peegel-efekt, selline mis pidavat maa ja taeva üheks kokteiliks segama.

See on siis teooria! Meil seda maagiat näha ei õnnestunud, küll aga kinnitasid kohalikudki, et jutt vastab tõele.

Forrest Gump

Laager püsti pandud, otsustasime, et täna on paadile piisavalt tähelepanu pööratud, tegeleme nüüd millegi muuga. Näiteks katsetame krabipüüki! 

Me olime ettenägelikud ja roiskunud kanapugud olid meil juba omast käest võtta ning nüüd jäi üle ainult need mõrda kinnitada ja mõrd kuidagi järve sokutada. Kuna meie väike paat oli päevast kurnatud, siis me pidime Vahuriga selle järve sokutamise jalgsi ette võtma.

See võib küll tunduda, et mis ta siis ära ei ole, aga ma võin kinnitada, et ega sa väga ei taha kott-pimedas, tundmatu Austraalia järve ääres munadeni vette minna. 

Šotlaste viskist saadud julgusega sai see mõrd ikkagi sisse viidud ja meid ei nõelanud, hammustanud ega kägistanudki keegi! Vastupidi, meil õnnestus näha päris vinget vaatepilti.

Vees hõljus ringi sadade, kui mitte tuhandete kaupa rannakrevette (nagu me hiljem teada saime). Kuuvalguses nad sillerdasid ja põrkasid suht sihitult seal vees ning omaette vinge oli nende toimetamist jälgida. Saadjärve ääres sellist asja juba ei näe!

Projekt: “Karburaator”

Hommikune tühi krabimõrd hävitas Forrest Gumpid meie sees ja kohalike irvitavad pilgud aitasid sellele ainult kaasa! Aga hei – kõige paremad lood sünnivadki uitmõtetest ja asju omamoodi tehes!

Igatahes, häbi tundmata jätkus meie paadimootori saaga. Kogu hangitud info põhjal langes esialgne süü karpale (karburaatorile, kui sa soovid). Meie hüpotees oli, et selle pauguga põrkas mõni peendetail valesse asendisse või siis koorus mõni oksiidi või kurat teab mis tükikene ja blokeeris mõne olulise augu. Karpa tuli algosadeks võtta.

Töö iseenesest on päris huvitav, aga enamasti üpris tänamatu, sest väga tihti see põlve otsas puhastamine vilja ei kanna. Üpris tavaline on see, et asi käib lõpuks halvemini, aga you know, pime kana leiab ka vahest tera!

Kaks korda kokku-lahti kiskumist, madratsist uued tihendid ja mõnisada roppu sõna kandis niipalju vilja, et me saime mootori käima. 

Teisele ringile!

Tõsi, mootor puterdas, ning õhuvõttu tuli manuaalselt käega piirata, aga asi käis. Sellest piisas, et me otsustasime jõge minna avastama. Vahur oli ekspeditsiooni juht, mina sain tüürimehe ja motoristi ameti ning Helena töö oli selle retke juures optimistiks jääda.

Optimismi oli meil vaja, sest meie sõit oli tragikoomiline. Näiteks tüürimehe töö oli parema käega roolida ja gaasi reguleerida ning vasak käsi pidi õhuvõtu ava ees olema, et vastavalt pööretele paras koguse õhku sisse saaks lastud. Mõnus bensiini lehk käis ametiga kaasa!

Olgugi, et sõit sujus meil kandiliselt, siis jõele me jõudsime ja tuju oli hea. Kogu see keskkond oli niivõrd teistsugune, et sellest ahhaa-efektist saadud emotsioon ei lasknud tuju kõigutada. 

Nagu ma mainisin, siis seda super peegli nähtust me ei tajunud, aga vingelt eksootilise atmosfääri loob juba see, kui sa saad palmilehe alla lanti loopida ja ümberringi naervad kookaburrad oma ahvilikku naeru! 

Väike näide kookaburrade naerust! NB! See on vali!

Paadijumala jutule!

Me andsime endale aru, et vigase mootoriga järvel merehätta jäädes me ei pea tõenäoliselt 2 nädalat päikse käes kõrbema ja üksteist sööma hakkama, vaid me saame varem abi! Kui me aga tahame merele minna, siis me peame oma mootori tõsisema mehaaniku kuldsete käte vahele usaldama!

Ideest kantuna lõime järgmisel hommikul Sällie hääled sisse, laagripaigale aidjöö ja retk paadijumalate Olümposele võis alata. 

Kuidas jumalad meid vastu võtsid, seda saad lugeda SIIT


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga