fbpx

Esimesed kalad! – Austraalia ’16 Osa 4/10

Esimesed kalad! – Austraalia ’16 Osa 4/10

Kui meie rännakul üldse mingeid reegleid oli, siis see, et tagasi me ei liigu! Seega pidime paadijumala leidma Bundabergi lähistelt. Suurematest paaditöökojadest väideti Helenale, et sorry mate, tööd on vähemalt nädala jagu ees. Kaks väiksemat kohta ei võtnud telefonigi vastu. Kuna meil paremaid variante polnud, siis jäime lootma, et saame kohapeale minnes vähemalt ühel töökojal jala ukse vahele. 


Esimene ei näkanud.

Google väitis, et üks jumal elab keset kummipuude metsa, Bundabergi lähistel. Eks ta pisut kahtlane tundus, et paadigeenius keset metsa elab, aga elu on õpetanud, et hädas olles tasub eelarvamused peast pühkida. 

Nii me siis veeresime ropu vihmasaju saatel räämas talu õuele. Siin-seal vedeles väiksemat tehnikat, aga paate ega töökoda seal küll ei olnud. Uksele ilmunud naisterahvalt saime siiski infot, et spetsialist seal elab küll, aga praegu on ta ära! Mmm, kalal! Jah, ära läinud?!? Naasevat vist alles homme! Või… siis ülehomme! 

Vedeleva Four X‘i taara järgi julgesime oletada, et ju on jumalal pea lihtsalt haige ning suundusime teise variandi poole.

Teise saime võtma.

Täitsa Bundabergi külje all, suhkruroo põldude vahel, asus teine töökoda. See oli juba täitsa pädev asutus. Gaaražiuks oli pärani ja mitu meest askeldas hoovis. Ühes nurgas oli lausa paadimootorite surnuaed. Tundus paljulubav.

Vägede juhataja isiklikult kuulas meie loo ära. Tema arva ka, et karpa on see kurjajuur. Meie õnneks pidi tal neid paar tükki riiulis vedelema. Jumal käskis paadi hoovi ajada ja tema parim mees pidi asja homseks jooksma panema.

Kalapüük ennekõike.

Meil ei jäänud muud üle, kui libedaid lubadusi uskuda ja nii me jätsimegi paadi spetsialistide hoolde.

Päev oli alles pärastlõunas. Me otsustasime, et ei hakka kallist seikluse aega molutamisele kulutama, sest nii ju kala ei saa. Uurisime kaarti ja tuhlasime netis ning leidsime ühe jõeäärse kohakese. Seal tundus piisavalt ruumi olevat ka telkimiseks. Poest moonakotid täis ja teele!

Tee viis meid lõpuks otseses mõttes karjamaale. Väravad olid küll eest tõstetud ja loomi me ei näinud, aga selgelt oli see mõne farmeri maalapp. Me usaldasime Google’it, kes väitis, et see ongi 4WD meeste matkarada ja sõitsime edasi.

Rada läks üpris huvitavaks. Sügavad vett täis augud viisid meid läbi kummipuuvõsa kuni lõpuks jõudsime jõe äärde.

Vanad head põhjakad.

Kõrgete, kuid laugete kallastega lai kolmeharuline jõesäng. Põhjas voolas pigem madal ja üpris kiirevooluline vesi. Kaldatõusudel vedelesid suured kivid ja vesi oli siia-sinna loopinud murdunud puid. Lõime laagri kõrgema kalda peale püsti ja matkatoolid lohistasime vee äärde. Plaan oli põhjakatega püüda. 

Vihmaussid ei ole seal maal väga populaarsed. Klassikalised tackle shopid ehk väikesed sööda- ja kuluvarustuse poekesed müüvad enamasti sardiine, kalmaare ja krevette. Neid siis nii sügavkülmutatult, kui ka värskelt. Kuna sardiinid olid jube haprad ja kerged konksu otsast ära tulema, siis me kasutasime põhiliselt kalmaare ja krevette. 

Nagu meile hiljem näidati, siis tegelikult oli sardiinidele oma täiesti toimiv rakendus olemas. Sellest ma räägin siis, kui me otsaga Vallrahule jõuame!

Tõusude ja mõõnadega.

Põhjaka püük kulges selliselt, et mingid väiksemad tegelased katsetasid pidevalt meie haakimisreflekse, aga kätte me midagi ei saanud.

Hoopis suurema elamuse saime me sellest, kui hull võib seal maal olla tõus ja mõõn. Loomulikult ei osanud me selle peale enne üldse mõeldagi. Kui sa aga istud ühe koha peal, jälgid ridva otsa ja üks hetk avastad, et varbad on otsapidi vees, siis jõuab asi kohale küll.

Hea juhuse tahtel olime me jõe äärde trehvanud mõõna põhjas. Umbes tunnine ajaauk, kus vesi ei lange ega tõuse. Seda enam ei osanud me midagi aimata. Järsku aga keerati kraanid täiesti lahti ja me pidime iga poole tunni tagant toole jälle meetri jagu ülespoole viima. Peale mõned korrad kolimist saime me aru, et kalapüügil suurt pointi pole.

Nii me siis istusime kõrgel kaldal. Nautisime õhtut, toitsime vereimejatest putukaid ja vaatasime kuidas kohalikud paadid tõusuveega ülesvoolu kadusid. Ilmselt sinna, kuhu kaladki. Vesi tõusis kokku üle nelja meetri! Müstiline.

Mootor, sa oled elus!

Taaskord, nagu viielised, olime järgmisel päeval kokkulepitud ajaks töökojas. Doktor oli rõõmsat uksel ja teatas, et operatsioon sujus edukalt. Ta oli karpas mingeid osi uuendanud ja kõik membraanid ning tihendid uute vastu vahetanud. Panime mootorile klapid pähe ja ennäe imet, läkski käima!

Tühikäik oli täitsa olemas ja pöördesse läks ka. Vahuri arvates küll mitte nii hästi, kui ostes, aga ega päris kindel ka ei saanud olla. Lugesime 400 taala lauale, võtsime paadi ja kadusime.

Barramundid, here we come.

Vahetult peale mootoriremonti ei tahtnud me merele minna, seega otsisme taas teele jäävaid järvi. Nii me leidsime Lake Mondurani. Internet ja kohalikud väitsid, et seal on meeeeletult Barramundit. Nagu Helena ütles, siis seda pidi seal kergem saada olema kui nohu. Koordinaadid mapsi ja teele. 

Barramundi, haugimõõtu kala, kelle ülimaitsev valge liha ja väsimatu vastupanuvõime on pühapäeva kalameeste jaoks teinud temast põhilise püügikala Põhja-Austraalias!  

Kahtluseuss jäi närima.

Pärastlõunaks olimegi järve ääres. See oli rohkem kodune kui eelmine. Palmipuud olid asendunud kummipuude ja muidu võsaga ning vesigi oli hoopis hägusem. Palju soppe ning nurgataguseid ja omajagu jalgupidi vees seisvaid surnuid puid.  Kõik see pidi Barramundile meeldima. Õhinal ajasime paadi vette. 

Huh – paat sõidab. Kergendus missugune! Selgus küll, et glissi me teda enam ei saa, aga vähemalt me saime sõita. Ausalt öelda, siis mina polnud too hetk enam päris kindel, kas me alguses saime ta üldse vee peale. Sõit kestis ju kõigest mõned minutid. Vahur seevastu oli üpris kindel, et võimsus pole see, mis alguses. 

Part-kobras-saarmas.

Igatahes viis landi loopimine meil mootori mõtted peast ja nii me üritasime kogu hingest seda Barramundit paati saada. Peksime terve vee vahtu, aga tulemusteta. Ainsaks võiduks võib lugeda seda, et me nägime platypus’i vabas looduses. Tõsi, alguses me küll arvasime, et see on kilpkonn.

Kui Sa ei tea, mis loom on platypus, siis guugelda. Ta on ikka väga veider segu pardist, koprast ja saarmast. Lisaks on neil kandade otsas üliteravad nõelad, varustatud  mürgiga, mis on piisavalt tugev, et tappa näiteks koer. Ainult Austraalia idakaldas ja Tasmaanias pesitsev elukas on neil muide isegi 20-sendisel!

Kivipead, nüüd on teie võimalus.

Kuna barraga, nagu kohalikud neid kutsusid, meil õnne ei olnud, siis otsustasime minna üle flathead’ide püügile. Mäletad küll seda lapiku peaga, lutsu moodi kala. Järve üks kallas tundus selleks ideaalne olevat.

Nimelt oli üheks servaks kividest ehitatud tamm. Sajakonna meetri jagu oli tammi ees vesi stabiilselt 7-8 meetrit sügav ja kivise põhjaga. Norra stiilis rakendused lendasid üle parda ja algas põhja läbi kammimine. Raskuseks väike pilker ja üleval kaks suurekonksulist lipsu, kõik kalmaariga söödastatud.

Lasime kergel tuulel ennast pikki kallast kanda, samal ajal põhja koputades. Kogu paadil oli motivatsioon juba kriitilise piiri peal, kui järsku käis mul läbi ridva mõnusalt terav löök ja peale haakimist hakkas sidur kärisema.

Kõigil olid suud kukla taga, kui pärast mõneminutilist hinge kinni hoidmist, seikluse esimene tõsiseltvõetav kala paati maandus. Hell yeah, mates!

Nõnda kuis plaanisime, nii ka läks. Mu kalmaariga kaunistatud pilkerit himustas umbes kahekilone flathead. Vahva vurrudega kala, kelle pea on enamvähem pool tema kehast ja see on sama kõva nagu graniit.

Kalamehe kannatus.

Nii nagu Vahur ütleb, siis kalamehe tuju muutub ühe võtuga. Nii me kammisime seda kallast kuni pimedate õhtutundideni ja Ahti kostitas mind veel kahe kivipeaga.

Kalad kotis, maandusime me lähimasse karavaniparki. Mis kaladest ja meist edasi sai? Sellest räägin juba järgmises osas, mille leiad SIIT!


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga