fbpx

Gigantsed mudakrabid! – Austraalia ’16 Osa 6/10

Gigantsed mudakrabid! – Austraalia ’16 Osa 6/10

Kujutad sa ette krabi, kelle keha on praetaldriku suurune ja kaalub kuni 3.5 kg? Krabi kelle sõrg on suurem kui labakäsi ja millega võib ilma probleemita nahast läbi hammustada? Nüüd kujuta ette, et üks selline istub sinu mõrras, mille sa oled just paati tõmmanud ja sa pead ta sealt kätte saama. Seda, kuidas meil see õnnestus, võid sa videost vaadata, aga esmalt jätkame sealt, kus me pooleli jäime.


Pooleli jäime me Townsville’is, kus me pääsesime tormivangist ning olime just õnnelikult tagasi maale jõudnud. Pikema pausita jätkasime teed põhja. Looklesime sealt veel paralleelselt ookeaniga paarsada kilomeetrit Cairnsi poole ja siis jätsime idarannikuga hüvasti ning keerasime nina Karumba peale. 

Koheselt läks higistamiseks.

“Maha keeramine” läks kiirelt ekstreemseks. Nimelt oli kogu see põhjapoolsem idarannik vägagi mägine ja selleks, et me saaksime õige maantee peale pidime me umbes 30 km mäkke rühkima. Tee oli kitsas ja kurviline ning tõusud olid kohati nii järsud, et sõita tuli esimese käiguga. Temperatuur oli laes ja Sälli ähvardas keema minna. 

Aga see hetk, kui me jõudsime mäest üles, justkui sellele kõrgemale platoole, oli mega. Kõikjal kuhu vaatasid rõkkasid rohelised karjamaad, kus lambad ja veised ajasid omi asju. Nagu oleks juunikuus Võrumaale sattunud. Täiesti müstika. Keerasime esimesse tanklasse, kiitsime Sällit pingutuse eest ja lubasime endale jäätised. 

Kand ja varvas, kand ja varvas.

Tanklas taastasime kõiksorti varud ja põrutasime pikema pausita edasi. Karumbani oli ju ikkagi üle 600 km. Meie kurvastuseks polnud see vahva rohelust kauaks meie kaaslane. Järk järgult asendus see klassikalise Outbacki loodusega, ehk selline kidur ja üksluine stepi laadne maastik. (Outback on siis termin hõreda asustusega Austraalia keskmaa jaoks.)

Kogu edasine tee oli sama ilmega ja reis kulges ühtlases rütmis. 100 km sõitu ja ringutuspaus, järgmised 100 km ja tankimine ning nii ta läks, kuni otsustasime ööbimise teha mingi vana rautee depoo parklas, mõnisada kilomeetrit enne sihtkohta.

Kuna sealne liiklus koosnes põhiliselt pensionäride karavanidest ja backpackerite hipi-van‘idest, siis oli väga tavaline see, et õhtu saabudes oli igas parklas mõni öömajale jäänu. Aktiivsemad muljetasid teiste rännulistega, vaiksemad lugesid raamatut või trimpasid kaaslasega veini. 

Kalameeste püha linn.

Järgmise päeva lõunaks veersime me Karumbasse. Carpentaria lahe kaldal asuva 500 elanikuga linnakese elu keerleb täielikult ümber kalapüügi.

Väidetavalt on pool linnast seotud tööstusliku püügiga ja teine pool teenindab neid horde, kes tulevad sinna harrastuspüüki tegema. Just oma eraldatuse, heade püügitingimuste ja kalafriikidest kommuuni asukate tõttu on see linnake pop sihtpaik üle kogu Austraalia.

Kogu seda vibe‘i oli linna sõites ka tunda. Umbes nagu meil Peipsi ääres. Iga maja hoovis oli paar-kolm paati, hunnik krabi mõrdu ja silt, et müüa värsket kala, krabi või kalasööta. Tee äärtes kümned plakatid, mis kõik pakkusid öömaja, lõbusõite, kalapüügireise või krokodilli vaatlust.

Sõitsime ja ahhetasime seda siginat mille keskele me järsku sattunud olime ning pärast toibumist üritasime ka endale telklaagri kohta leida. 

3.5 meetrine salty.

Esimene karvanipark oli täis. “Sorry mates, võibolla homme!” lausus valvelaua tüüp. Teine, väheke vanema olemisega plats, võttis meid õnneks vastu. Saime küll viimaste kohtade vahel valida, kuid vähemalt saime löögile.

Panime laagri üles ja võtsime pärastlõuna vabalt. Nautisime kuuma ilma ja külma õlut, uudistasime paate ja varustust ning kuulasime maad. 

Teadetetahvlil jäi silma nädal vana kuulutus: “Olge valvsad, paadirambi läheduses on nähtud 12 jala pikkust salty‘t!” 3.5 meetrist soolavee krokodilli!!! F*ck me dead, nagu Ozzy’d ütlevad.

No risk, no fun – paat vette!

Olgugi, et kuulutus tuletas meile kogu krokodilli-šhow’l nähtu taas meelde, ei löönud me verest välja. Kodune kaerahelbepuder söödud, panime järgmisel hommikul paadi Sällile konksu ja suundusime sellelesamale  paadirambile.

Karumbas suubub merre Normani jõgi ja paadiramp oli põhimõtteliselt kohe jõe suudmes. Eelmisel õhtul saime maad kuulates teada, et tihtipeale polegi vaja sadamast väga kaugele minna, et ilusat kala leida. Tõusuveega pidi isegi makrell ja queenfish suudmesse tulema. Lasime paadi taas vette ja alustasime uue koha tundma õppimisega.

Kuna seal kandis on mudakrabid, kellest ma sissejuhatuses rääkisin, väga tavalised, siis oli meil esimene missioon leida enda mõrrale sobiv püügikoht. Vaatasime, kus kohalikkudel kõige rohkem püügiriistu oli sisse pandud ja heitsime enda oma ka läheduses üle parda, märgistuseks 3l piimakanister nime ja numbriga. Seejärel suundusime kala püüdma.

Just risk, still no fun.

Jälitasime kohalikke ja proovisime omapäi, loopisime lante ja püüdsime söödaga, aga pärast poolt päeva punnitamist oli meil saagiks ainult mõned breamid. Eks me olime pisut pettunud, sest laagri juttude järgi tundus siin barrade ja makrellide püük ainult viitsimise küsimus olevat.

Paraku on tõde ikkagi see, et teada tuleb õigeid kohti ja tehnikaid. Nii me otsustasimegi, et otsime õhtul mõne pädeva kohaliku, kes viiks meid nendesse õigedesse kohtadesse ja näitaks ette õiged nõksud. See plaan paika pandud, sõitsime mõrda tukkama.

Holy sh*t, ongi mudakrabi.

Kogu meie kalapüügi nördimus ja päikese tekitatud väsimus oli hetkega pühitud, kui mõrd koos hiiglasliku elukaga paadi põrandale prantsastas. Õnneks taipas Helena kogu järgneva komejandi üles filmida, seega palun, video ütleb rohkem kui tuhat pilti.

Pelikanid va laisad mereröövlid.

Pelikanid, nagu ka see keda me video alguses toitsime, olid tegelikult seal kalameestele täielikuks peavaluks. Nad olid puhtalt su sööda ja saagi peale väljas ning kui sa neile seda vabatahtlikult ei andnud, siis nad tulid seda jõuga võtma.

Me nägime oma silmadega, kuidas kaks pelikani kaldalt püüdvat tüüpi kiusasid. Üks varastas ühelt poolt sööta ja teine teiselt poolt saaki. Ehtsad bandiidid.

Igatahes, pakkisime me krabi ohutult ära ja tõmbasime püügipäevale joone alla. Et elajas ennast chillilt tunneks ja kastist läbi ei näriks, siis ostsime veel tanklast hunniku jääd. 

Läheb krabi söömiseks.

Senikaua kuni krabi jahtus, tegime me ettevalmistusi. Harisime ennast Youtube’ist, et kuidas oleks kõige õigem selliseid elukaid keeta ja puhastada ning vuntsisime laagri piduliku õhtusöögi tarbeks üles. Kuskil tunni pärast oli jää oma töö teinud ning me julgesime teda näppida. Kaalusime ta isegi ära. Uskumatud 2kg.

Valmistamine polnud iseenesest midagi keerulist, aga kuna meil ei olnud suurt potti, siis pidime teda kahes osas keetma. Kõigepealt sõrad ning siis kere. Küll, aga söömine, vot see vajas juba loovamat lähenemist.

Kuna nende koorik on kuradima paks, siis oli tükk tegu, et liha kätte saada. Kui sa aga lõpuks said sõra seest selle priske lihatüki kätte, siis oli ikka mõnus küll. Lihtsalt hammustad suure suuga seda hõrku delikatessi, jood külma õlut kõrvale ja mõmised naudingust.

Kaptenitel on tihe graafik.

Kõik sõrad tühjaks lutsutud, tegime väikse uinaku, et siis puhand peaga endale laagrist mõni asjalik kapten otsida. Kokku leidsimegi kaks meremeest, kes vastavat teenust pakkusid. Muidu muhedad taadid ja vinged paadid, aga jama oli selles, et mõlemal mehel olid järgnevad 3-4 päeva täis broneeritud.

Sadamast leidsime veel paar alust, kes suuremaid punte merele vedas, aga see kahekümnekesi püük ei tundunud väga ahvatlev. Lisaks oli see veel üpris kallis ning kestis kokku ainult mõned tunnid. Otsustasime, et proovime päeva veel omal käel ja kui ei tule, siis ei tule. 

Poole mere peale välja.

Järgmisel päeval oli ilm mega vaikne ja me julgesime mööda laevateed pisut kaugemale merele sõita. Silmapiiril oli näha, kuidas hunnik paate hoidis üksteise ligi. “Ju seal mingit kala peab ikka olema!” ütles Vahur. “Või tegelevad seal näiteks kudumisega.” arvas Helena. Otsustasime minna ja üle kontrollida, et kellel siis õigus on.

Kuna mootor ei suutnud meid jätkuvalt vee peale tõugata, siis meil võttis kuskil tunnikene aega, et kohale jõuda. Vaim oli jälle valmis, et äkki nüüd hakkame kala kakkuma. Luuret tehes me küll ei näinud, et keegi oleks kala tõmmanud, aga me saime vähemalt teada, et püük käib söödaga. Sättisime sardiinid konksu otsa ja panime relvad püüdma.

Ja ikka tühjad peod.

Möödus pool tunnikest aga ei ühtegi tonksu, selge, tuleb kohta vahetada. Järgmises paigas sama jama, nagu kaevus püüaks. Kõige huvitavam oli see, et mitte ükski paat ei saanud midagi ja ometi nad istusid ja püüdsid. Meie teooria oli, et äkki mehed teavad, et varsti hakkab siin kala võtma ja selle pärast passivad peale.

Üritasime mänguga kaasa minna ja tegime veel paar koha vahetust, kuni meil sai lõplikult villand. Kui sa ikka ei tea, et mida kuradit sa sealt saada loodad, siis on sellist tiksumist enda jaoks raske kiftiks mõelda. Veendusime selles, et Helenal oli õigus – mehed tegelesidki kudumisega!

Lahe oli see, et teel tagasi sattusime me mingite delfiinilistega võidu sõitma. Tubli mitu kilomeetrit hüppasid nad kord päris paadi kõrval, siis jälle pisut kaugemal veest välja ning rühkisid koos meiega kalda poole. Kahju, et me ei taibanud neid filmida.

Miljoni dollari business.

Sadama ja laagri vahele jäi burgeri putka/sööda pood. Võtsime sealt klassikalised Ozzy roadhouse‘i burksid.

Klassikalised selles mõttes, et igas teeäärses söögikohas või tanklas olid burgerid täpselt sama maitsega või pigem sama maitsetud. Nende kotletiburkside eripära oli see, et neile pandi punapeeti vahele, mis röstitud kujul isegi sobis sinna.

Muideks, kui sa mõtled, et tahaks Aussis äri teha, siis too sama putka oli müügis. Miljon Austraalia dollarit ja sa saad endale toimiva business’i ning investorviisaga ka elamisloa. Vabal ajal käid ja naudid merd 😉

Huvitavad valikud.

Igatahes nii lahe kui see linnake ka ei olnud, olid meil sealse kalapüügi jaoks selgelt vale varustus. Otsustasime, et ei hakka seal enam aega raiskama ning juba homme teeme Karumbast sääred. Kuna selleks hetkeks oli juba selge, et meil on plaan Darwinisse välja jõuda, siis nüüd oli küsimus, et mis teed pidi me sinna lähme. Meil oli kaks varianti. 

Esimene oli kindlam variant. Mõnisada kilomeetrit tuldud teed tagasi, siis parem pööre ning 800 km otse, kuni jõuaksime keset mandrit kulgevale Darwin-Adelaide maanteele. Sealt jälle parem pööre ning siis juba rahulikult 1000km otse, kuni Darwinini välja.

Teine variant oli minna mööda Savannah Way’d. Paraleelselt lahega põhja poole kulgev tee on küll 400 km lühem, aga ajalises mõttes väitis Google, et mööda seda jõuaks me Darwnisse hiljem. Tee, mis teatud aegadel on üldse suletud ning kuhu ilma 4WD masinata on rangelt soovituslik mitte minna. 

Uurisime kohalike käest, tuhlasime internetis, vaatasime kohvipaksu pealt ja otsustasime lõpuks ikkagi, et tagasi me sellel seiklusel ei sõida. Valisime Savannah Roadi kasuks. Kuidas me valikuga rahule jäime, sellest juba järgmises osas. Selle leiad SIIT.

Kui Sul aga juhtus eelmine osa vahele jääma, siis selle leiad SIIT.


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga