fbpx

Sügishaugide jaht Helsingis – Toomase #kalastusseiklused

Sügishaugide jaht Helsingis – Toomase #kalastusseiklused

Endalegi üllataval kombel kujunes seekordse haugijahi kõige meelelahutuslikumaks osaks poolakate ahvenapüük. Nimelt suutis kamp maanteesillalt püüdvaid kutte silmad ette teha kogu silla all olevale rasketehnikale. Tüübid kakkusid suurt ahvenat ketti, samal ajal kui kõik paadimehed pöialt imesid. Kogu show‘st räägin peagi lähemalt!


Kuna ma teadsin, et mu järgnevad kaks nädalat on tihedalt tööd täis, siis otsustasin külmetust trotsides viimased vabad päevad kalapüügile pühendada. Leppisime kolmapäeval Vahuriga kokku, et veedame laupäeva ja pühapäeva Helsingi ümber hauge kiusates.

Ettevalmistus on võidu võti.

Nii ma olingi laupäeval enne kella 10 Katajanoka sadamas, kus Vahur mind peale korjas. Kuna nad olid alles nädala keskel Turu saarestikust tulnud, siis ootas esmalt meid ees paadipesu.

Haarasime Motonetist pesuaineid (loomulikult mõned landid ka), sõime ühed rasvased burksid ning suundusime paati kasima.

Kogu see sahmimine võttis lõpuks päris palju aega ning kell oli juba 2, kui me paadi Otsolahtis vette saime lastud. Kiirelt kogu nodi paati, auto parklasse ja haugijaht võis alata.

Plaan on, et plaani pole.

Kõik märgid soosisid meie plaani. Ilm oli mõnus, mott oli laes ja helge käega Ahtile kallatud lõuatäis viskit pidi juba iseenesest kõik töö ära tegema. Kuna pool päeva oli juba läinud, siis me ei viitsinud mingi suure strateegiaga lagedale tulla. Otsustasime püüda seal, kuhu kõhutunne meid juhatas.

Järgnev tund üksikute saarte ümber ei kandnud vilja, liikusime edasi Suvisaaristo rahulikumate soppide poole. Seal ei läinud kaua, kui Vahur tõmbas esimesest lahesopist kilose ülbiku paati. Kohe selle jätkuks käis mul üks kala otsas, aga rapsis ennast sama kiirelt lahti tagasi. Hetkeks tundus, et nüüd hakkab tulema. 

Päeva viimane lootus.

Järjekindlalt tampisime veel paar tundi ümberkaudseid rooservasid vahtu, aga peale selle otsast mineku, me kala enam ei näinud. Mida aeg edasi, seda tihedamini tuli Ahti jaoks kaasa võetud viskist lohutust otsida. Lõpuks võtsime aga aja maha ning vaatasime lahtise pilguga kaarti.

Panime silma peale ühele kanalile, mille üks ots oli lahtise vee poole ning teine ots jäi saarte vahele. Tundus hea koht, kus suur merehaug saab ennast madalale pressida. Kuna päike hakkas juba kustuma, siis jäi see kanal meie tolle päeva viimaseks lootuseks. 

Ei pidanud pettuma.

Õnneks ei lasknud kala ennast uues kohas kaua oodata. Juba esimeses sopis oli mul pooleteist kilone haug landi otsas. Võitles teine päris visalt ning üleüldse tõi ta palju head emotsiooni paati. Boonusena sain ma ka “purgi” hetkeks endale.

“Purk” on siis traditsioonile motivatsioonifond, kuhu iga mees viskab tavaliselt 10 euri ja mis reisi lõpuks kuulub sellele, kes suurima kala paati toob!

Enne, kui päris pimedaks läks, õnnestus meil kilomeetrise lõigu pealt kokku saada 5 kala. Üks 2.7 kilone, mis mu purgi edu veelgi kasvatas, ning neli alla kahe kilost. Tegijaks landiks osutus Saare Slaideri Särg.

Hele avamere kamuflaaž.

Navigeerisime kottpimedas ennast sadamasse ning suundusime Heli lahket taksoteenust kasutades koju kalu puhastama. (Tänks Heli!!!)

Uus päev, uued plaanid.

Võtmaks järgmisest päevast viimast, leppisime kokku, et ajame ennast vähemalt kella viieks maast lahti. Peab tunnistama, et lihtne see ei olnud. Viski va vanakurat oli ööga mulle naha vahele pugenud. Pikast ärkamisest hoolimata jõudsime lõpuks ikkagi 6.30 sadamasse.

Päeva plaaniks oli piitsutada madalat vett ja alustuseks võtsimegi suuna merega ühenduses olevale järvele. Suviste luureandmete põhjal oli teada, et see on täpselt selline paik, mida me otsime.

Kohale jõudes selgus, et me ei ole ainukesed, kellel on sama taktika. Järvel oli kolm või neli paati. Võtsime vaba roo serva ette ning hakkasime tööga pihta. 

Alati ei lähe kõik nii nagu plaanid.

Vemmeldasime taaskord kohustusliku tunnikese, kuid ei tonksugi. Lähimal paatkonnal tundus sama seis olevat ning üks seltskond kihutas üldse juba minema. Nii otsustasime ka meie teha.

Teel merele õnnestus meil kajaloodi järgi ahvenaparv üles leida, mille me aga pärast mõningaid kalu suutsime uuesti ära kaotada.

Teine jama, mis meid tabas, oli laadimise kadumine. Mingi hetk hakkas pinge kukkuma ning midagi teha ka ei olnud. Õnneks oli meil lisaks õigele akule veel nokamootori aku ka enam-vähem täis. Jätkasime püüki ilma nokavurrita ning lootsime parimat.

Jackpot.

Pärast mõnda kalavaba lammi sattusime me siis sissejuhatuses mainitud ahvenapüügi peale. Juba kaugemalt oli näha, et ühe maantesilla all käib aktiivne elu. Mida lähemale me jõudsime, seda kindlamalt me veendusime, et mingi kalaparv on sees. Kõik kohad olid ritvadega tüüpe täis. 

Otse silla keskel oli viis meest, kõigil kolm põhjakat üle serva. Silla otstes oli iga meetri peal mees ja loopis midagi ning lisaks oli ankrus kaks-kolm paati, kes kõik vett piitsutasid.

Mõnus adrekas tuli sisse, sest no nüüd me pidime küll kullapaja otsa sattuma. 

Mehed teadsid, mis nad tegid.

Täitsa silla alla jõudes hüppas sügavus järsku 6 meetri pealt 2 meetri peale. Kui me esialgu arvasime, et plotter paneb tühjenevate akude pärast segast, siis varsti saime aru, et meil on paadi all mingi kalaläbu. Jäime esmalt ümbritsevat möllu jälgima.

Paadimehed kerisid tühja, kalda äärsed vennad samamoodi. Küll aga sillal tonkatajad, nendel käis kibe andmine. Tüübid kerisid üksteise võidu ilusat 200-300 grammist ahvenat ülesse. Vaatasime ja imestasime ning lõpuks sõitsime päris silla alla, et luurata millega mehed püüavad.

Prostad põhjakad, mille kolm konksu olid otse põhiliini külge seotud. Söödaks 5-7 cm pikkused lepamaimud. Imestasime, et kust tüübid seda maimu käivad ammutamas. Natukese aja pärast sai küsimus vastuse. Sillalt visati alla pärismaalaste stiilis viskevõrk ja sellega siis tiriti kogu vennaskonnale värsket maimu.

Sattusime ka hasardist samasse lõksu, kus juba ülejäänud paadivennad rabelesid. Raiskasime hea mitu tundi ära enne, kui endile aru andsime. Meil olid sealseks püügiks ikka selgelt valed riistad. Pühkisime kadedusest suunurka voolanud ila käisesse ning suundusime tagasi oma eilsesse kanalisse. 

Vana arm ei roosteta.

Pidu jätkus nii nagu eile pooleli jäi. Taaskord esimesest sopist tõmbas seekord Vahur kena kala paati. Kümmekond minutit hiljem tuli tal juba järgmine. Seejärel õnnestus meil mõlemal paar kena kala otsast kobistada ning lõpuks õnnestus mul ka kaks viisakat võitlejat paati meelitada. Igati soliidne lõppmäng.

Pakkisime kraami kokku ja kihutasime tagasi kodusadamasse, sest nagu ikka, olime graafikust poole tunni jagu maas. Napilt, kuid kindlalt, jõudsin siiski laevale!

Kokkuvõtvat infot.

Kuupäev: 12-13. oktoober 2019

Koht: Suvisaaristo, Helsingi

Ilm: Mõlemal päeval oli mõnusalt vahelduv pilvisus. Mõlemal päeval puhus tuul läänest. Laupäeval 9-10 m/s ja pühapäeval kukkus 6-7 m/s . Õhk oli mõlemal päeval +10 kraadi ümber ning vesi oli 8-9 soojakraadi juures. 

Püügiviis: Spinningupüük paadist.

Saak: Kuskil 16 püügitunniga kahepeale 11-12 haugi,  lisaks mõned äraminekud. 

Reisi lant: Minu vaieldamatu tegija oli särje värvides Saare Slaider. Vahuri teise päeva hitt oli tumepunase keha ja mustate triipudega Westini jerk. 


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


“Toomase #kalastusseiklused” rubriigi näol on tegemist minu isikliku kalapüügi päevikuga. Kuna ma olen paadunud kalastuslugude fänn ja kolan tihti tundide kaupa teiste meeste virtuaalsetel kalapüügi radadel, siis otsustasin midagi kommuunile tagasi anda. Mida ma siis täpsemalt anda plaanin? Võimalikult ehedaid ja vahetuid lugusid ühe kalastussõltuvuse küüsis rabeleva mehe argistest kalalkäimistest. Loodetavasti pakuvad mu sissekanded Sulle pisut teistsugust lugemist ning mis peamine – annavad veidikene inspiratsiooni!

Muideks, kui Sul tekib küsimusi, tuleb lihtsalt mõni hea mõte või tunned vajadust tagasisidet anda, siis jumala eest, ära hoia mõtteid endale. Kirjuta need kommentaariumisse või saada mulle e-mailile: toomas@trevallyfishing.ee. Mina tänan!

 

Share this post

Comment (1)

Comments are closed.