fbpx

Jõeforellide triloogia – kolm päeva, kolm jõge.

Jõeforellide triloogia – kolm päeva, kolm jõge.

Mida päev edasi, seda rohkem ma tunnen, kuidas justkui Forelliküttide Suurgildi libe käsi oleks mulle mõne täpilise needuse peale pannud. Kogu mu märtsi kalamõtted keerlesid ümber jõeforellide.

Olgugi, et see kulutulena lahvatanud kaos põletas mu algsed jõeka plaanid ka tuhaks, õnnestus mul siiski mõned kilomeetrid mööda kevadisi kaldaid maha mütata. Tulemuseks sain märkmikusse mitmed uued lõigud ning boonusena premeeris jõgi mind esimese mõõdus forelliga.


Seega, kui Sa täpiliste needust ei karda või oled juba selles supis sees, siis võid julgelt mu kolme püügipäeva telgitagustesse hüpata. Kui Sul aga südame all hõredaks tõmbas või Sind detailid ei huvita, siis võid paremaid palasid videokokkuvõttest vaadata.

Tähtsad teemad ennekõike

Ilma naljata. Et Sa ei peaks mind hetkega vastutustundetuks jobuks, pean esmalt pisut avama oma mõtteid seoses selle hullumeelse pandeemiaga.

Ausalt öelda, siis vaagisin mitu nädalat, et mis selle kalalkäimisega nüüd saama hakkab ja jõudsin seisukohale, et olukorda tuleb võtta kaine mõistusega.

Meil pole mõtet ise tüli norida, kuid samas ei saa me ka maailma pausi peale panna. Ma kondan ringi ja suhtlen näost-näkku minimaalselt ning ennekõike hoidun eemale vanadest ja väetitest ning ma siiralt usun, et need käputäis inimesi, kellega ma kalal käin, teevad sama. 

Seega, on täiesti okei, kui Sa mõistad mu üle kohut, olles ise eeskujulikum, aga ära sõima mind samal ajal, kui Sa ise poodi õlle või jäätise järele kõnnid. Fakt on see, et mida vähem me asjatult siiberdame, seda parem meile kõigile.

Sotid selgeks räägitud, võime kalale minna. 

Triloogia esimene osa – Loobu jõgi

Märtsi viimasel nädalal sai Remoga kokku lepitud, et teeme ikka kuu lõpus ühe treti vee äärde.

Minu algne plaan oli püüda “kaks forelli ühe hoobiga”. Hommikul ajaks seda müstilist meriforelli taga ja õhtu poole läheks vaataks jõe äärde. 

Plaan oli senikaua ilus, kuni Remo mind 29. märtsi hommikul Tapa rongijaamast peale korjas. Mul oli meelest läinud, et tal pole eraldi merika ritva ja enda all in one ridval oli ta ka viimane kalalkäik tipu ära murdnud.

Suht kurb, aga no mis sa teed. Kui läheb meelest uus varustus osta, siis püüad sellega, mis sul on ja oled õnnelik, et üldse kalale saad. Tõsi, merika plaanist otsustasime loobuda, aga jõele lendasime täiega peale.

Veidike vana ja natuke uut

Kui Sa oled mu esimest jõeka postitust lugenud, siis Sa tead, et me avastasime Loobu jõel ühe nunnu lõigu. Me oleme kaks korda seal käinud ja mõlemad korrad oleme täpilisi ka näinud.

Seekord otsustasime, et segame pisut uut ja vana kokku. Nii leidsime juba tuttava lõigu algusest mõned kilomeetrid allavoolu autole paraja pesa ning hakkasime siis sealt ülesvoolu liikuma. Kõik tundus paljulubav

Jõgi lookles küllaltki ulakalt kurvitades oma järsus sängis ning seda turvavad kuusesalud hoidsid hommikupäikest enda tihedate okste taga. Sinna kuhu kiired veel sirada polnud jõudnud, oli küllaltki krõbe. Nii krõbe, et paljakäsi sai püüda, aga liiga mugav ei olnud. Lompidel oli jääkoorik seljas.

Murdunud kuusk Loobu jõel

Vinge murdunud kuusejurakas oli justkui mõeldud jõele sillaks.

Hiilisime seal kurvide vahel ringi ja otsisime sügavamaid auke ja vees pikutavaid puid, mille alt mõned mõõdus jõeforellid välja meelitada. Kuskil kilomeetri pärast muutus jõgi üpris kärsituks.

Kaldad läksid laiemaks ja põhi tuli pinnale lähemale ning seetõttu muutus ka vool üpris metsikuks. Lausa nii metsikuks, et meie varustusega sealt väga püüda ei kannatanud. Rühkisime järjest kõrgemale tõusva päikese saatel seni, kuni jõudsime juba vanale rajale.

Seal ootasid meid juba tuttavad käänud ja ei pidanudki kaua loopima, kui esimene jõekabeebi mu puna-hõbedast Countdowni otsustas rünnata. Kuna tükk aega polnud haakimisega vaja olnud tegeleda, siis loomulikult magasin nüüd õige hetke maha.

Oma kohmetu rapsimisega tõmbasin landi tal üldse suust ära ja selle peale ehmatas tupsu nii hullult, et kihutas otse mu jalge ette kaldasse. Seejärel ehmatas uuesti, tegi justkui salto ja siis kadus juba vulina saatel allavoolu. Segased tegelased.

Puna-hõbedane Rapala Countdown 7cm

Puna-hõbedane Rapala Countdown 7cm.

See oli juba vana kala

Teine iludus, sedapuhku juba kobedam tegelane, ilmutas ennast juba mõned kurvid edasi. Olin ühe vee kohale ulatava kännu otsast saanud paar heidet teha, kui mu nina alt, vaga sopi põhjast, tõusis kena kala mu lanti nuusutama.

Kuna kogu tegevus toimus landi välja tõstmise hetkel, siis kadus kala sama kiirelt põhja tagasi, kui ta sealt tulnud oli.

Mingist ürgsest jahimehe instinktist inspireerituna, tõmbasin alateadlikult pea õlgade vahele ja küüru selga ning tegin hinge kinni hoides veel kümmekond viset. Minu üllatuseks näitaski kala ennast korra veel, aga siis oli ka kõik.

Jahtisime Remoga, teine teispool kallast, veel mõned kilomeetrid ülesvoolu, kuid päeva lõpuks jäid kõik forellid meist jõkke edasi asjatama. Vantsisime väsinult, kuid rõõmsalt, tagasi auto juurde ja kosutasime ennast sooja teega. Juba mõne tunni pärast viis rong mind Tapalt kodu poole.

Triloogia teine osa – Munalaskme oja

Triloogia teise ja tegelikult ka kolmanda osa sündmused hakkasid hargnema märtsi viimasel tööpäeval, kui John mulle merikale mineku ideed presenteeris.

Mõte oli chill, aga paraku polnud tuulejumalad meie plaaniga päri. Juba mitu päeva oli isegi Harku järvel jänes peal ja ilmateatemehed paranemise märke ei lubanud.

Viskasin seepeale jõekale mineku mõtte õhku ja pall läkski veerema. Johnil tuli meelde, et Jahipauna Pärnu brigaad oli hooaja alguses käinud Munalaskme oja peal ja näinud seal täitsa kobedaid kalu. Pinnisime meestelt koordinaadid välja ja panime sõjaplaani paika.

Ma polnud nii kiireks mölluks veel valmis

John korjas mind järgmise päeva pärastlõunal peale ja kuskil 4 paiku olime jõe ääres. Plaan nägi ette sedasi, et ta viskab mind ühe silla juures autost välja, sõidab ise kilomeeter ülesvoolu ja siis me saame seal kuskil ja kunagi uuesti kokku.

Nii me siis ajasimegi seal maantee ääres koorikud selga ja ma sain jõe äärde veel enne kui John oli jõudnud sääred teha. Sain heita napilt kolm rabedat viset, kui käis nätakas ja ritv hakkas tantsima ning enne kui isegi aru sain, kekutasin juba esimese ahnikust täpilisega.

Tõsi, tegemist polnud kotikalaga, aga selle mõnusa motivatsioonilaengu süstis ta kenasti meile päeva alustuseks sisse.  John ütles ainult: “Kurat, vinge värk!” Küsis, mis landiga püüdsin ja siis leekis juba minema.

Rapala SSR P 5cm

See päev tulid kõik kalad selle landiga. Rapala SSR P 5cm.

Minu edasine kilomeeter kulges läbi mõnusa padriku, kus pooled puud olid justkui kollektiivse südamerabanduse saanud ja üheaegselt risti-rästi üksteisele selga vajunud.

Jõgi oli iseenesest kena, aga niivõrd suuremaid palke ja väiksemaid kaikaid täis, et loopida sai ainult kahe-kolme meetriseid viskeid. Siis jäi ka pooltel kordadel lant mõne juurika taha kinni. Kogu sellest mässamisest hoolimata töötasin siiski üpris innukalt kogu lõigu läbi ja jõudsin lõpuks metsast välja.

Esimene arvestatav jõeforell

Kohe padriku ja heinamaa piirile oli inimkäsi ladunud kividest tammi, kus kohast ojal tuli veel enne metsa jõudmist üle ronida. Tammi taga oli vesi loomulikult vagam ja sügavam. Otsustasin pisut hinge tõmmata, et seejärel tammitagune läbi piitsutada. 

Seal oli parajasti nii sügav, et 5cm Rapala SSR tuli allavoolu kerides ilusti kruusase põhja kohalt, aegajalt seda ninaga kraapides. Selline mäng näis meeldivat seal elavale jõekale ning neljanda viskega otsustas ta landi ära rabada.

Sellele järgnes haakimine ja peale seda oli kohe aru saada, et see kala on juba sutsu suurem. Rapsimine oli aeglasem, kuid samas teravam ja sööstud olid ka jõulisemad. Pärast minutilist madistamist oli ta kaldal ja kiire mõõtmine kinnitas, et tegu on mu esimese mõõdus jõeforelliga.

Minu esimene mõõdus jõeforell

Minu esimene mõõdus jõeforell: L36cm

Imeilusa jõekatüdruku pikkus oli mõni millimeeter alla 36cm. Tegin kiired pildid, sosistasin parimad soovid talle kõrva ja lasin ta tagasi kosuma. Just siis, kui käsi kalast puhtaks pesin, saabus John ka oma retkelt tagasi.

Tal ei olnud õnnestunud kala näha. Ilmselt oli asi selles, et vahetult enne teda olid kaks semu sama jõejupi juba läbi loopinud. Olevat saanud jõekabeebi ja ühe havinolgi.

Siiski polnud John meeleheitel. Lõik ise oli kift ning nagu näha, siis meeldis see kaladele ka. Seega Google Mapsi märknõel maha, ning juba kihutasime uue jõe poole minema.

Valget aega oli veel pisut jäänud ja meil oli plaan üks eelnevalt välja peilitud Vasalemma jõe lõik ka üle vaadata.

Jõudsime kenasti jõe äärde ja saime üks tunnikese jagu seda siit ja sealt uudistada ning sellest piisas. Lõik oli müüdud ning veel seesama õhtu leppisime Rihoga järgmiseks päevaks mineku kokku.

Triloogia kolmas osa – Vasalemma jõgi

Kuna ühes postituses on jube raske mitmeid kordi huvitavalt kirjeldada pealtnäha samasugustel jõelõikudel müttamist, siis tuleb triloogia kolmas osa pisut pealiskaudsem.

Igatahes algaski kolmas jõekapäev selliselt, et Riho korjas mu pärastlõunal peale ja juba pisut enne nelja olime meie uusima jõekamaardla ääres. Nii me vähemalt lootsime.

Just vahetult enne auto juurest lahkumist veeres sinna veel mu hea Jahipauna kunde Rene, kelle jaoks on see jõejupp justkui koduväljak. Pikema jututa tunnistas ta, et viimased nädalad on seal lõigul näotud olnud.

Ehkki see pani me optimismile pisikese põntsu, usun ma jätkuvalt, et kala saab see, kes ridvale piitsa annab. Panime ülesvoolu minema.

Siiski olid asjad seekord sedasi, et pärast pooleteist kilomeetrist jalutust tuli meil Vasalemma jõel täpilistest suu puhtaks pühkida. Lõigu ärevaim hetk oli see, kui ma oleks ennast mööda jääkülma jõge allavoole minema lasknud.

Libistasin ennast uljalt kaldapervelt jõkke, et põhja jäänud lanti minna päästma, kuid sekundiga sai selgeks, et sügavus polnud päris see, mis ma arvasin.

Ilma, et mu kummikuninad oleks põhja puudutanud lõin oma näpud mudasesse kaldaperve ja tirisin ennast tagasi kuivale maale. Isegi spinna viskasin suurest ähmist jõkke, kuid sama kiirelt sain tal sabast uuesti kinni.

Meeldiv osa selle jändamise juures oli see, et lant otsustas põhjast lahti lasta. Seega ma ei saaks öelda, et mul päästmine oleks iseenesest nahka läinud.

Igatahes, kutsusime lõigu lõpus konsiiliumi kokku ja otsustasime, et lähme eilsele Munalaskme ojale.

Riho tegi lõpuspurdi

Alustasime sellest laotud tammist, kus ma oma mõõdukala sain ning hakkasime sealt ülesvoolu liikuma. Saime vast mõnisada meetrit jalutada, kui Riho mu selja taga hõikas: “Nonii, nüüd on kala.”.

Leekisin kiirelt sündmuskohale ja aitasin ta forellibeebi kaldale. Ilus ahne kuldkollane täpik rabas porgandivärvides 5cm Rapala Countdowni. Paar kiiret pilti, üks limane musi ja vaba ta oligi.

Riho jõeforell Munalaskme ojalt

Mees on õnnelik.

See on ikka sürreaalne, kuidas isegi üks väike jõekas võib suure kalamehesüdame rõõmsaks teha.

Vantsisime veel pisut ülesvoolu, kuniks meil mõlemal õnnestus samal ajal landist lahti saada. Sellega saime aru, et nüüd on kõik ja tõmbasime forellisaaga kolmandale ehk viimasele osale joone alla. 

Kokkuvõtvat infot

Kuupäevad: 29.03 ; 01.04 ; 02.04

Koht: Loobu ja Vasalemma jõgi ning Munalaskme oja.

Ilm: Ilma poolest oli kõikide päevade ühiseks nimetajaks tugev tuul ja päike. Esimese päeva hommik oli teistest ehk pisut krõbedam. 

Püügiviis ja varustus: Kaldalt spinningupüük. Ridvaks DAM Nanoflex Pro 2.1m 7-21g. Rulliks Shimano Nexave 2500. Tamiiliks Daiwa T.D.Line super soft 0.23mm.

Tegijad landid: Enim kasutust leidsid 5cm Rapala SSR P ja puna-hõbedane 7cm Rapala Countdown.

Saak: Kuskil 11-12 püügitunni peale käis 3 päeva jooksul minul käest läbi 2 kala, millest üks oli L36cm. Lisaks oli otsas käimine ning üks järgi ujumine. Riho fikseeris enda ühe jõekabeebi.

Kõik minu eelnevad kalastusseiklused leiad SIIT.

Küsimused tulista kommentaaridesse ja kui Sind teema kõnetas, siis palun, jaga postitust ka oma hea kalasemuga! Seda saad kiirelt teha, klikates pisut allpool olevatele sotsiaalmeedia ikoonidele.

Aitäh!


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole esimesena kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

Share this post

Comments (2)

  • Hannes Hunt Reply

    Tere,kas see Munalaskme paisutus oli kaladele läbitav või mitte.Illegaalne ilmselt kindlasti ja keskkonnamehed võiks sellest teada.

    aprill 16, 2020 at 12:35 p.l.
    • Toomas Pärnamaa Reply

      Tere, Hannes!

      Hea tähelepanek. Tegu oli sellise madala kividest paisuga, mis on kindlasti seal juba pikki aastaid olnud. Arvaks, et kala läheb sealt probleemideta üles, kuid samas pole ma mingi spetsialist. Peab natukene uurima seda asja.

      Edu,
      Toomas

      aprill 17, 2020 at 5:07 p.l.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga