fbpx

Kummist reliikvia – Toomase #kalastusseiklused

Kummist reliikvia – Toomase #kalastusseiklused

Seekordne meriforellil käik on ehe tõestus sellest, et kalal ei käia ainult kala pärast. Kuna mu esimesed ja viimased kuus merikal käiku on lõppenud kala nägemata, siis võivad skeptikud väita, et tegu on tavalise eneselohutusega. Seekord see nii ei ole. Seekord mul tõesõna vedas. Saatus mängis mu “landikarpi” ühe põneva leiu. 


Kui sa ei suuda kiusatusele vastu panna ja tahad kohe teada, mis kuradi kullakangist mu seekordne postitus räägib, siis ma ei keela sul kohe alla poole kerida. Kui sa aga pead lugu ühest heast lühikesest jutustusest, siis palun – hakkame ikka otsast pihta.

Süües kasvab isu. Isegi, kui midagi süüa pole.

Oleme see sügis sõjaväe kamraadi Rihoga juba ühe sutsaka mere äärde teinud. Kuna tookordne püük jäi ka pelgalt jalutuskäiguks, siis leppisime kohe kokku, et lähme peagi uuele tiirule.

Nii me siis olimegi laupäeval, veel enne kui päike jõudis tõusta, Purekari poole teel. 

Kuna Rihol elab sõber Remo sealt kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel, siis kutsus Riho tema ka mere äärde loopimist harjutama. Meriforelli me ju keegi veel näinud ei olnud. 

Kuskil 9 paiku olimegi sealse RMK platsi parklas.

Vesi oli maaaaas.

Kuna nädala jagu möllanud lõunatuuled olid ilmselt kõik vee Soome ära viinud, siis oli meie põhjarannik nukralt madal. Targad internetist väidavad, et merika püügile see head ei tee.

Sellest hoolimata tilkus siin-seal foorumites ilusaid punaste pilte ja fakt on see, et kodus ilma kirudes on keeruline kala landi otsa saada. Õlaringid tehtud, asusime tööle.

Esimene pool tundi tuletas meelde, kui libedad on kivid. Järgmise poole tunni jooksul meenus merikapüügi landikadu. Peale nende mõningate meeldetuletuste läks juba püük libedalt. Tund-tunni järel andsime tuimalt merele piitsa.

Purekari neem

Siit on ilusti näha, kui niru on veeseis.

Meriforelli püük

Riho seob järjekordset 20 eurost nööri otsa.

Lauale toodi landikarbid.

Peale kolme tundi piitsutamist tundus paras aeg lõuna teha. Kuna ma olin enda matkavarustust just ühe liitrise poti ja põleti näol uuendanud, siis oli meil menüüs legendaarne Salvesti seljanka.

Kraamisime hea ja parema lauale, panime supi podiseme ning ajasime niisama kalameeste juttu ja siis see juhtus.

Muidu jõeforelle kiusava Remo jaoks oli see esimene merikapüük ning sestap tõi ta oma landikasti “vanadele merikahuntidele” näidata. Kogu jõeka arsenali ja vene plekkide vahelt hakkas mulle silma üks pappkarp. 

“Kummist lant”.

Kahe tikutopsi suurune, oliivikarva, näritud nurkadega retro pappkarp. Peal uhkeldas vanakooli disainiga etikett, millel vobleri moodi asi ning karbi küljel kiri “KUMMIST LANT”. 

Haarasin põlevate silmadega karbi ja kiskusin selle lahti. Täitsa lõpp, karbis oligi samasugune lant nagu etiketile joonistatud.

Enamvähem 7 cm pikkune, suhteliselt kandilise keha ja liigendsabaga lant, millel küljes pisut deformeerunud keel. Värvilt tumerohelise ülakeha ja hõbedase kõhuga, seksikate punaste uimedega ning šarmikate silmadega. Ühesõnaga – stiilne.

Tõsi, kummisusest polnud küll enam mingit jälge. Pigem nagu plastmass. Ise arvasime, et ehk on ajaga selliseks muutunud, sest kui uskuda karbil olevat kirja “Tallinn, 1962”, siis on tegu ikkagi pea 60 aastat vana landiga!

Varajased jõulud.

Tõmbasime vahepeal valmis saanud supi kalamehe juttude kõrvale rinda ning asju pakkides küsisin ma Remolt: “Äkki sa tahad selle kummist eluka mulle ärida?”. Kuna ma teda varem ei tundnud, siis sain suhteliselt üllatavalt vastuseks: “No jõulud tulekul, ma teen sulle siis varakult kingi ära.” 

Päris niisama tundus siiski veider seda reliikviat vastu võtta. Lõime käed, et pudel head džinni ning lant on minu . Seejärel panime nodi autosse ning liikusime poolsaare teise külge. Mõned tunnid tuli veel püüda.

Lähme sauna ära.

Teine poolsaare serv tundus teoreetikute jutte arvestates paljulubav. Kerge lõunatuul puhus randa lainet, mis vasta põhjast tõusvaid kive mõnusalt murdus. Ajasime koorikud selga ning suundusime vette. Põhimõtteliselt jätkus sama stsenaarium nagu hommikul.

“No siit kindlalt saame, see näeb juba selline merika koht välja!” “Kurat peaaegu oleks hüppeliiges läinud!” “Ai need vetikad teevad vahest head võttu!” “Või oot, kas oli ikka vetikas?” ” Ei ikka vetikas, teine mats oli samas kohas kinni.”

Umbes selliselt möödus ka meie pärastlõuna.

Kuna kogu päev oli selline -2 kraadi ja kerge tuul, siis tagasi autode juurde jõudes oli meil kõigil külm kontides. Õnneks oli Remol kodus saun soe, sest Rihol oli algusest saadik juba plaan tema juurde sauna minna.

Väga palju polnud Rihol vaja veenda, et plaan mulle ka maha müüa. 

Prantslaste koopia.

Koju jõudes hakkasin siis uurima, et mis landi otsa ma sattusin. Väga palju ametliku infot ma leida ei suutnud, küll aga on teema varem mõnest foorumist läbi jooksnud. Samuti on paar eksemplari aja jooksul erinevates müügiportaalides üleval olnud. Kogusin leitud infokillud kokku.

Kummist lant

Tegu on siis tollase kummitoodete vabriku “Tegur” toodanguga. Eeldan, et kiri karbil “Oktoober, Tallinn. 1962” tähistab tootmisaega. Seega võiks ese olla 58 aastat vana. Tootmisest tulles oli lisaks landile veel karbis tagavara konks ja tehase sertifikaat.

Kuid nagu arvata võis, siis polnud lant päris Teguri enda leiutis. Pehmelt öeldes on šnitti võetud ühelt Euroopa vanimalt landitootjalt Rublexilt. “Kummist landi” näol on tegu koopiaga ühest Rublexi 50ndate populaarsemast landimudelist nimega Plucky.

Nagu kalale.ee foorumis vanemad kalamehed pajatavad, siis tänu oma kergusele oli teda vene rulliga kehv loopida. Ilmselt see on ka põhjus, miks ta meil toona väga populaarseks ei saanud. Või ehk oli asi hoopis hinnas?

Kindlasti leidub mehi, kes oskavad landist täpsemini pajatada ning ilmselt on nii mõnelgi mehel selle badassiga oma elu rekordid saadud. Seega kui Sa oled üks nendest meestest, siis jaga kommentaariga oma põnevaid lugusid ka teistega. Soe käepigistus juba ette ära!

Kokkuvõtvat infot.

Kuupäev: 23. november 2019

Koht: Purekari neem

Ilm: Eelnevalt puhusid nädala jagu lõunatuuled ning meri oli uskumatult maas. Püügipäeval puhus samuti kerge lõunatuul, taevas oli pilves ning temp jäi -2 kraadi ligi.

Püügiviis: Spinningupüük kahlamispükstes

Saak: 5 püügitundi ja kolme peale kokku täielik vaikus. Minu saagiks oli “Kummist lant”!

Reisi lant: Mul oli enamasti kasutuses hõbedane Viirastus S2. Teised proovisid ka Wildi käsitööd ning Abu Toby’sid.


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


“Toomase #kalastusseiklused” rubriigi näol on tegemist minu isikliku kalapüügi päevikuga. Kuna ma olen paadunud kalastuslugude fänn ja kolan tihti tundide kaupa teiste meeste virtuaalsetel kalapüügi radadel, siis otsustasin midagi kommuunile tagasi anda. Mida ma siis täpsemalt anda plaanin? Võimalikult ehedaid ja vahetuid lugusid ühe kalastussõltuvuse küüsis rabeleva mehe argistest kalalkäimistest. Loodetavasti pakuvad mu sissekanded Sulle pisut teistsugust lugemist ning mis peamine – annavad veidikene inspiratsiooni!

Muideks, kui Sul tekib küsimusi, tuleb lihtsalt mõni hea mõte või tunned vajadust tagasisidet anda, siis jumala eest, ära hoia mõtteid endale. Kirjuta need kommentaariumisse või saada mulle e-mailile: toomas@trevallyfishing.ee. Mina tänan!

Share this post

Comment (1)

  • 2019 kokkuvõte - Toomas #kalastusseiklused | Blogi | Trevally Reply

    […] Novembris sai taas mõned korrad merikat jahtimas käidud. Nagu ma juba eelpool mainisin, siis lõppesid need jahid ka merikate võiduga. Siiski on mu viimane forellil käik ehe näide sellest, et tegijatel juhtub. Kogu postituse leiad SIIT. […]

    jaanuar 3, 2020 at 11:11 e.l.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga