fbpx

Magnetic Islandil tormivangis! – Austraalia’16 Osa 5/10

Magnetic Islandil tormivangis! – Austraalia’16 Osa 5/10

Eestis ja Austraalias on aastaajad vahetuses. Niisiis Aussis on juulikuus südatalv. Kui sa arvad naiivselt nagu meie, et ega seal sellepärast külmaks ei lähe, siis sa kahetsed kiirelt, kui sa villasokke kaasa ei võtnud. No olgu. Bundabergi ümber ilm päris miinusesse ei lähe, aga aeg-ajalt kukub kraadiklaas öösiti alla 10 kraadi. Nii juhtus ka meil trehvama mitu külma ööd järjest. Sellest piisas. Üksmeelselt otsustasime pisut pikema jupi edasi sõita.


Kuhu me siis jäime? Ahjaaa, flatheadid.

Lähim karavanipark oli mõnekümne kilomeetri kaugusel. Kuna me saime järvelt pimedas tulema, jõudsime me laagriplatsile alles südaöö paiku. Sättisime väliköögi üles ja asusime püütud flathead’e suitsutamise tarbeks ette valmistama.

Helena ostis juba enne reisi algust meile väikse suitsuvanni. Sellise metallist karbi. Põhja paned suitsutamiseks mõeldud pudu ja kalad sätid põhja kohal asuvale restile. Seejärel paned karbi kas sütele või teed nii nagu meie, gaasipliidi peal.

Kui Sa otsustad teha nii nagu meie, siis veendu kindlasti, et Sul ikka piisavalt gaasi jätkub. Olime just temperatuuri üles saanud ning õrnalt hakkas suitsugi tulema, kui meid gaasitrassi küljest lahti ühendati. Kuna kell oli juba kaks öösel ka, siis polnud meil enam kellegi käest gaasi laenata ka.

Nii me siis istusime keset sügavat ööd seal karavanipargis, vannitäis toorest fileed laual. Jõime õlut ja tegime järgmiseks päevaks plaane. Otsustasime, et anname järgmisel päeval Lake Mondurani barramundidele veel ühe võimaluse.

Muide, arva mis puiduga Ozzy’d kala suitsetavad? Me ostsime poest suitsutamiseks mõeldud laastukoti ja see oli segu Blue Gumwoodist ja Ironbarkist!

Vahest on päevad siiski vennad.

Eks me kalameeste kombel ikka lootsime, et äkki üleöö on asjad muutunud ja kellegi kuldne võluvits on barramundid sööma võlunud. Nii see aga paraku ei olnud ja juba pärastlõunal kutsusime seikluse konsiiliumi kokku. Ehk peaks pisut suuremaid vangerdusi tegema?

Jahedad hommikud ja kalavaesed päevad viisidki meid otsuseni. Anname Sällile pisut pikemalt kuuma ja vaatame, mis Põhja-Queenslandil meile pakkuda on. 

Magnetic Island, siit me tuleme.

Ema oli meile paar kuud tagasi saatnud paki, milles oli peale “värske” Postimehe ka üks raamat.  Airi Ilisson-Cruzi kirjutatud “Minu Austraalia”. Just sealt ma lugesin Magnetic Islandi kohta.

Townsville’ist paadisõidu kaugusele jääv troopiline saareke, kus muideks iga täiskuu ajal toimuvad kosmilised rannapeod! Lisaks on ümber saare tükikesed Suurest-Vallrahust, seega tundus see ideealne koht kalapüügiks ja meelelahutuseks. 

GPS-i sihtkohaks Townsville ja teele. Kilomeetreid näitas pisut alla tuhande.

Tunne oma vastast.

Kuna Austraalia on massiivne, siis on seal ka vahemaad pikad. Kohalikel on täiesti tavaline käia näiteks 200 km kaugusel ujumas või 100 km tööle sõita. Samuti arvestavad Ozzy‘d tihti oma sõite hoopis tundides, mitte kilomeetrites. Linn on 2h kaugusel ja tanklani on 1h tee.

Meie võtsime enda ühepäevast teekonda rahulikult ja nautisime järjest troopilisemaks muutuvat loodust. Kõikjal veekogude ääres võis näha juba krokodillide eest hoiatavaid silte. Kuna hea on teada, et mismoodi see paljukardetud kroks sind siis jahib, otsustasime teepeale jäävast loomapargist läbi käia. Suur silt lubas vinget krokodilli-show‘d. 

Nii see ka oli. Dollars well spent. Lisaks sellele, et me olime nüüd krokodilli eksperdid, saime me ka koaalasid kallistada ja kängurusid paitada. Muideks, kui Sind kroksid huvitavad, siis Otto ja Maria tegid enda krokodillifarmis käimisest täitsa vinge ja informatiivse vlogi.

Selle leiad SIIT!

Elu nagu filmis.

Mägisel rannajoonel asuv Townsville oli minu jaoks mõnusalt hubane linnake. Vaikne ja lihtne nagu kodulinn Tartu. Selleks hetkeks, kui me sinna jõudsime, oli kell juba pikalt üle keskpäeva, seega oli meil ööbimiskohta vaja. Leidsimegi telkimiseks sobiva karavanipargi, küllaltki kesklinna lähedalt. 

Saime endale telkimiseks koha karavanipargi välisaia äärde. Aed oli hekiga ühte põimunud ja sellest kasvasid välja üksikud kookospalmid. Pikad nagu Robinsoni filmis. Lõime, eksperimendi mõttes, ühe maha pudenenud pähkli puruks ja meie üllatuseks oli selle sisu täiesti söödav. Ladusime ülejäänud pähklid ka paati.

Hurtade võidujooks.

Teiselpool aeda oli hipodroom, mis õhtu saabudes hakkas elama. Autod voorisid, rahvas sumises ja kõlaritest kuulutati oksjonipidaja tempoga pidavalt mingeid numbreid. Asi tundus huvitav ja nii me ronisimegi üle aia, et melust osa saada. Üllatus oli suur, kui me saime aru, et tegemist on koerte võidujooksuga. 

Meiesuguste talupoegade jaoks oli see midagi päris uut. Kohale oli toodud kümneid ja kümneid hurtasid, kes siis puntide kaupa, hakkasid stardipaugu peale tehisjänest taga ajama. Tutvusime pisut uue alaga ja siis tegime seda, mida kõik seal tegid – panustasime 10 taala. Rahast jäime küll ilma, aga emotsiooni võitsime kuhjaga! 

Hundi ladinakeelsest nimest tuletasime hipodroomile uue nime ka. Lupodroom. 

Vaikne ookean – siit me tuleme.

Olgugi, et me läksime Vahuriga veel pärast võidujooksu pubisse, olime me kõik järgmisel hommikul varakult rivis. Kuna me olime otsustanud Magnetic Islandile minna paadiga, siis meid ootas ees merereis Vaiksel ookeanil. Omaltpoolt lisas vürtsi ka ilmateade, mis ennustas keskpäevaks tugevat tuult. Seega tahtsime võimalikult hommikul saare alla ära saada.

Avalik paadiramp oli meil juba välja luuratud, seega käis asi meil kähku. Juba tunnikese pärast seilasimegi Vaiksel ookeanil ja sellega sai Vahuril jälle üks unistus täidetud.

 

Olge alati stiilsed.

Tuulega läks meil õnneks ja meresõit sujus ilusti. Seda aga ei saa meie randumise kohta öelda. Kuna meie mereäärsel ööbimiskohal ei olnud paadisilda, siis ei jäänud meil muud üle, kui otse randa sõita. Tõsi, teine variant oleks olnud paat sadamasse panna ja kogu varustus 2 km kauguselt jalgsi kohale tassida. Selleks aga olime me liiga laisad. 

Meie õnneks oli kallas sügav ja kõik läks senimaani hästi, kuni rannaliivani oli veel paar meetrit jäänud. Ma valmistusin just vette hüppama, kui eikusagilt ilmusid välja teravad lained ja viskasid meie laeva põhimõtteliselt karile. Siis läks meil kiireks!

Helena hakkas hooga varustust kaldale vedama ja me Vahuriga üritasime kõigest väest paadil nina mere poole keerata. See ei olnud üldse lihtne ettevõtmine. Iga laine lõi ämbritäie soolavett paati ning üritas meie alust kõrgemale kaldasse uhada.  

Õnneks tekitab adrenaliin üleloomulikud võimed ja meil õnnestus paat ümber keerata ning kõik mured olid nagu lapiga pühitud. Vahur sõitis teravate lainete eest sügavamale, heitis ankru üle parda ja ujus kaldale.

Ajudeta ja tapvalt mürgised. 

Ujumisest rääkides, siis sealsetes randades on krokodillidest ohtlikumad stingerid ehk teatud liiki millimallikad. Nagu inglise keelne nimi ütleb, siis neile meeldib nõelata. Lisaks põrguvalule võib see halvemal juhul isegi surmaga lõppeda.

Selle vältimiseks on võimalik näiteks osta stinger suit ehk nõelamiskindel kalipso või ujuda avalikes randades, mis on piiratud spetsiaalsete meduusi-võrkudega.

Kohalikud trikid.

Laagripaik osutus meelelahutust otsivate backpackerite ehk seljakotirändurite paradiisiks. Basseinid, vesipiibu- ja kokteilibaarid, tantsulavad jne. Kogu planeering oli stiilne ja Hawaii hõnguga. Iga võimaliku kaljunuki otsa oli ehitatud hubane bangalo ja siin-seal oli kivide vaheline maa telkimise tarbeks tasaseks silutud.

Me otsustasime taas telkimise kasuks ja ei läinud kaua aega kui laager oli üleval ning Vahur juba ujus paadi poole, et meid uuesti pardale võtta.

Tutvusime rannikuga, viskasime sadamale pilgu peale ja üritasime kohalike kalamehi jälgida, et neilt pisut õppida. Üks noor kutt loopis sadamas lanti ja oli lahkesti nõus meile teadmisi jagama. Tema oli ka see kes näitas meile ideaalset rakendust sardiiniga püüdmiseks.

Kolme konksu rakendus.

See võiks selle eestikeelne nimi olla. Piltlikult öeldes on võetud konks ja selle aasast läbi torgatud teine konks ning selle aasast siis omakorda kolmas konks. Tulemuseks on kolme konksu jada.

Sardiinile ajad ühe konksu sabast, ühe keskelt ja ühe peast läbi ning see hoiab muidu pudedat kala ilusti ühes tükis. Selle seod paarimeetrise fluorocarbon lipsu külge, mille siis omakorda seod põhiliinile. Raskuseks on fluoroliinil libisev tina. Kui tahad täpsemat infot, siis guugelda triple hook rig.

Sidusime paadi kai külge ja võtsime suuna kohalikule tanklale. Sealt pidi poisi soovitatud rakendusi saama ja lisaks sellele, oli meil ka kütet vaja. 

Suckerfishid ehk iminapaga parasiitkalad.

Saimegi tanklast seda, mida vaja ja pärast mõningast kalakoha otsingut heitsime sardiinid üle parda. Vahetult värvilise korallrahu serval, nii nagu sadamas meile soovitati.

Ei pidanud kaua ootama, kui käisid esimesed löögid läbi ridva ja Vahur tõmbas paati midagi väga veidrat. Veidi üle kilo kaaluv kala. Muidu suhteliselt hai väljanägemisega, ainult, et tal oli pea peal saapatalda meenutav asi. Netist otsides selgus, et tegemist on Remora ehk rahvakeeli suckerfishiga. 

Troopilise ookeani parasiitkala, kes tavaliselt rändab kaasa haidega ja toitub nende söögijääkidest. Seda “talda”, mis tal pea peal on, kasutab ta tasuta transpordiks. Nimelt oskab ta tänu sellele ennast hai külge kinni imeda ja nii suudab ta energiat kulutamata nendega kaasa rännata. Päris muljetavaldav!

Legendid räägivad, et põlisrahvad kasutasid Remorasid kilpkonnade püügiks. Kuna nad pidid paanikas ennast esimese suurema olendi külge kinni imema, siis põlisasukad sidusid Remoradele nööri sappa ja lasid nad kilpkonnade läheduses vette. Edasi ei jäänud üle muud, kui kala koos kilpkonnaga paati tirida. 

Vahur ja tema suckerfish.

Tõuseb tuul ja loobib me laeva.

Saime veel mõned saapatallad konksu otsa, kui ilm hakkas vägisi meie kalapüügi fun’i ära rikkuma. Nii nagu prognoos lubas, hakkas tuul järjest tõusma ja see sundis meid maapeale minema. Laevaga tegime sama triki, mis hommikul. Jätsime ta rannast pisut kaugemale ankrusse.

Kuna otsest tormi ei lubatud, tundus see piisavalt ohutu variant olevat. Lisaks oli tuul teiselt poolt saart ja mägine maastik kaitses kenasti meie rannasoppi. 

Kuid nagu Murphy seadus, muutus tuul peagi tormiks, mille kiired iilid puhusid juba igast ilmakaarest. Enam ei jäänud meil muud üle, kui lihtsalt vaadata kuidas laev lainejänestega võitleb ja loota, et ankur ning selle nöör peavad.

Õhtul võtsime ette 2 km matka läbi mägise džungli ja jõudsime välja naaberküla baari. Kosutasime ennast kohaliku õllega, vaatasime telekast ragbit ja mängisime Keno lotot. Austraalased on hullud mängurid. Neil on mitmeid telekanaleid, kus 24/7 loositakse mingeid numbreid ja igas baaris saad jooksvalt pileteid osta. Sama kehtib ka kõiksugu spordi kohta.

Laev pidas ööle vastu.

Öösel oli korraliku maru üles keeranud ja kui me baarist tulime oli torm juba nii kõva, et meil endil andis püsti püsida. Me olime siiralt õnnelikud, kui järgmine hommik meie laevuke veel endiselt lainete vahel õõtsus. 

Igatahes oli tuulejumal asja sedasi sättinud, et meie pool saart oli rahulikum, aga saare varjust välja sõita ei kannatanud. Õppisime eelmisest ööst ja viisime paadi ära sadamasse tormivarju. Kala küll püüda ei kannatanud, aga krabipüügi jaoks pole vahet mis ilm on. Viskasime mõrra sadama lähedal vette.

Päeval otsustas ilmataat vihmakraanid valla keerata ja me tegime puhkepäeva ning chillisime meie supermugavas telgis. Vaatasime netist Kreisiraadiot ja arutasime muidu maailma asju. Õhtul jäi vihm järgi ning et jäsemed ära ei kanguks, läksime taaskord baari Kenot mängima.

Saime käed krabiseks.

Järgmine hommik äratas mind ja Helenat Vahuri rõõmus hääl: “Noored ärgake ja hakkame krabi keetma.” Ta oli juba varakult läinud mõrda tukkama ja ennäe imet, oligi mingi sinine elukas mõrras. Taaskord teadis Google vastuseid. 

Portunus Armatus ehk Blue Swimmer Crab ehk sinine ujujakrabi. Täiesti harilik nähtus, keda võib leida igas Austraalia rannas.

Kohalike jaoks tavaline või mitte, meie olime saagi üle õnnelikud. Helesinised sõrad ja tige mustvalge kamuflaaž tegid temast kõvasti seksikama kooriklooma kui kodune jõevähk. Keetsime krabipoisi hommiksöögiks ära ja see oli super.

Edasi hakkasime enda võimalusi kaaluma, sest tuul oli jätkuvalt üleval. Ilmateade lubas, et torm raugeb järgmisel päeval ja ülejärgmisel on vesi vaikne. Jäime prognoosi uskuma ja nii me kolasime saarel veel kaks päeva.

Sinine ujujakrabi.

Ei olnud see vangistus nii paha midagi.

Ilmateade pani täppi. Viienda päeva hommikuks oli tuul raugenud ja nii me tassisimegi laagri paati ja tegime saarelt vehkat. Pool päeva püüdsime telkide ja madratsite vahel veel kala ka, kuid rekordid jäid purustamata ning peale mõne Rock cod‘ilise meil muud kätte saada ei õnnestunud.

Täpiline iludus.

Maale tagasi jõudes olime õnnelikud. Õnnelikuks tegi see, et keegi meie Sällit ei olnud ära rüüstanud, see, et meil paat elusalt tagasi jõudis ja see, et me ei ole enam ilma küüsis. Eks alati oleks võinud rohkem saada kala püüda ja muidu seilata, aga tagasi vaadates olid need vangis oldud päevad ka täitsa kiftid.

See teebki seiklused ägedaks, et sa kunagi ei tea, mis looga sa sealt naased!

Tegime plaanides väiksed muudatused ja asusime uuesti teele. Loobusime kalapüügi mõttest 350km põhja jäävas Cairnsis ja võtsime kohe suuna Karumba peale. Sellest, kuidas meil seal asjad kulgesid, juba järgmises osas. Selle leiad SIIT.

Kui Sul aga juhtus eelmine osa vahele jääma, siis selle leiad SIIT!


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga