fbpx

Muhumaa haugineiud – Toomase #kalastusseiklused

Muhumaa haugineiud – Toomase #kalastusseiklused

Esmaspäeval õnnestus valvekalamees Alari ja tema semu Hennoga saarde kalale minna. Kimbustasime ahvenaid ja jahtisime havisid. Seda, kes ja kui palju sai, mis landid toimisid ja mis õnnetused võivad sind uhhaad keetes tabada, saadki postitusest lugeda.


Suvi on olnud vinge ja toimetamist täis ning enamus vaba aega on läinud Trevally tegemistele. Kui kaks Soome seiklust kõrvale jätta, siis polegi kalapüügiga väga tegeleda saanud. Seega otsustasingi pühapäeval maad uurida, et järsku õnnestub kellegagi vee äärde minna

Saingi infot, et Alaril ja Hennol on juba esmaspäeval plaan Muhku minna. Eelmine aasta saime Võilaiult mitmel korral vingeid haugisaake ja lisaks on neil Kübassaare kandist hea ahvena paik, mis sel aasta on ilusaid triibulisi toonud. Seega tegin Alarile kõne ja rääkisin ennast punti. 

Nagu ikka möödus õhtu lante paitades ja juba järgmisel hommikul viskas praam meid Kuivastusse, kust esimese hooga võtsime suuna ahvenate pärusmaale.

Triibulised tillitasid.

Ootused olid suured, sest suve jooksul polnud 25-kilosed saagid seal haruldased ja veel eelmine nädal oli Alar sealt kena koguse kala saanud. Kohale jõudes tuli meil aga kiirelt tõdeda, et seekord pole asi nii roosiline. Pildusime mitu kilomeetrit rannajoont läbi, aga kalaparve me üles ei leidnud.

Üksikuid triibulisi tilkus ja lõpuks oli seis selline, et Alar oli üksi samapalju kotikalu püüdnud, kui me Hennoga kahe peale. Tüki järgi oli neid kokku neli 😀 No mis sa teed, selline see kalapüük on. Pärast paari tundi üritamist pakkisime ahvena varustuse kokku ja suundusime haugijahti. 

Pisike kalapood Liival koos toreda müüjaga. Soovitan läbi astuda, kui endal saak niruks jääb!

Haugineidudele kosja.

Nagu ma ennist mainisin, siis meile meeldib Võilaiu ümber haugi jahtimas käia. Seal on paar head soppi, kus kalale tundub meeldivat ja möödunud aastal ei olnud üldse haruldane sealt iga viskega kala saada. Tõsi, nii häid lugusid pole selle aasta kohta kuulnud, aga see ei tähenda, et seal üldse enam kala ei ole. Seega ajasime kahlakad jalga ja sumpasime vette. 

Esimene tund oli täielik vaikus. Kõik proovisid enda parimad trikke ja vingemaid lante, kuni lõpuks õnnestus Hennol esimesena ritv looka saada. Polnud küll mingi elukas, aga motivatsiooni mõttes täitsa tore algus. Veidi aja pärast hakkas tal taas sidur tirisema ja siis ajas ta juba täitsa korraliku kala lõa otsa.

“Millega püüad, Henno?” “Mõlemad tulid punase Baby Busteriga!” Say no more, tuleb midagi punast nööri otsa siduda. Esimene, mis näppu sattus, oli kiirabi toonides Saare Slaider. Viies vise ja käis pauk – koduväljakul mängiv slaider rõõmustas mind pooleteise kilose havineiuga. Sellega aga ka pidu seal augus lõppes, tuli kohta vahetada. 

Teises sopis sai taas paar tundi madistatud ja jällegi osutusid parimateks saare meeste slaiderid. Hennol tulemuseks kolm otsas käimist, millest ta ühe kätte sai ja mul õnnestus ka üks kena kala lõõga riputada. Alar seevastu oskas endal enamus nöörist sõlme ajada ja autosse uue järgi ta ka ei viitsinud enam minna. Seega ta tegeles viimase tunnikese linnuvaatlusega. 

Täpselt 1500 grammi!

Landi reklaam.

Supp sai liiga tuline.

Suutsime mõistlikul ajal püügile pidurit tõmmata ning 9 olime juba tagasi Tallinnas. Otsustasin ühe soojaga kalad ka juba ära teha ning kuna need neli õnnetud ahvenat sokutati ka mulle, siis võtsin ette ja hakkasin ahvena-haugi uhhaad keetma. Kõik sujus senimaani ilusti, kuni oli aeg hakata puljongit kurnama. 

Nagu ikka, võtsin köögirätikuga potil sangadest, kuid tõstmise ajal õnnestus mul väike näpp vastu tulikuuma potti litsuda. Refleksist lasin potist lahti ja keev kalapuljong voolas mööda sääri põrandale ning poti maandudes lendas kogu köök seda pudedaks keenud kalaplöga täis. Fuck me dead, kell 11 õhtul peab sellise jamaga tegelema. 

Õnneks võttis Helena köögi koristamise enda peale ja ma sain ägisedes oma ära põlenud jalgu sügavkülmunud juurikatega jahutada. Megasuur aitäh sulle veelkord, Helena! Sellest hoolimata ma suppi keetmata ei jätnud ja lõpetasin pooleli jäänud töö järgmine hommik.

Kokkuvõtvat infot.

Kui supi intsident välja jätta, siis võib reisiga igatpidi rahule jääda. Toredat päeva värskes õhus premeeriti kaladega – viimasepeal.

Kuupäev: 26. august 2019

Koht: Muhu saar

Ilm: Laus päike. 4-5 m/s edela tuul. Õhk +22 kraadi, vesi +18 kraadi. 

Püügiviis: Kahlakates spinningupüük. 

Saak: Viie tunniga, kolme peale, viis haugi. Nendest kaks olid minu omad, 1.5 ja 1.6 kg. Ülejäänud kolm olid alla pooleteise kilo. Ahvenat me üles ei leidnud.

Päeva lant: Estlandi Saare Slaider. Värvitoonideks kiirabi, särg ja sini-valge.


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


“Toomase #kalastusseiklused” rubriigi näol on tegemist minu isikliku kalapüügi päevikuga. Kuna ma olen paadunud kalastuslugude fänn ja kolan tihti tundide kaupa teiste meeste virtuaalsetel kalapüügi radadel, siis otsustasin midagi kommuunile tagasi anda. Mida ma siis täpsemalt anda plaanin? Võimalikult ehedaid ja vahetuid lugusid ühe kalastussõltuvuse küüsis rabeleva mehe argistest kalalkäimistest. Loodetavasti pakuvad mu sissekanded Sulle pisut teistsugust lugemist ning mis peamine – annavad veidikene inspiratsiooni!

Muideks, kui Sul tekib küsimusi, tuleb lihtsalt mõni hea mõte või tunned vajadust tagasisidet anda, siis jumala eest, ära hoia mõtteid endale. Kirjuta need kommentaariumisse või saada mulle e-mailile: toomas@trevallyfishing.ee. Mina tänan!

 

 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga