fbpx

Nädalavahetuseks Saaremaale – ahvenapüük ja telklaagri mõnud

Ahvenapüük

Nädalavahetuseks Saaremaale – ahvenapüük ja telklaagri mõnud

Mõnus kalapüük ja rahulik telklaagri elu – see on kombo, mis kastab mu keha ja vaimu rohkem kui kõikide spaade kloorivesi kokku.

Tegime Helenaga nädalavahetuseks linnast sääred ning põgenesime Saaremaa kängus kadakate vahele. Eks ikka selleks, et nautida kalapüüki ning lõkkes kartulite grillimist.


Videos ja kirjas üritangi edasi anda seda mõnusat puhkel olekut, mida selline ära põgenemine annab.

Keha naudib seda, et pea on mürast tühi ning sind ei kõiguta isegi see, kui sa kaotad ankru, saad kiirustrahvi või ootad 3 tundi praamijärjekorras. See on see, mis meiega näiteks juhtus.

Lisaks leiad blogist hea portsu praktilisi näpunäiteid. Kuidas saab, kus saab, palju maksab jne. Seega, investeeri see 10 minutit ja võib-olla leiad ennast juba peagi praamipileteid broneerimast.

Siin on vlogi meie seikluse esimesest päevast. Teise osa leiad SIIT

 

Värisege, lõkkekartulid

Juba pikemat aega rääkis Helena, et ta tahaks telgis magada ja lõkkekartuleid süüa. Saatuse tahtel trehvaski nii, et augusti esimene nädalavahetus oli meil mõlemal vaba ning nii ei pidanud pikalt mõtlema – lähme telkima. Sihtkohaks valisime Saaremaa.

Oma varajasematest Ultima Thule ekspeditsioonidest oli mulle nii mõnigi potentsiaalne laagripaik silma jäänud ja seega ei pidanud selle leidmisega ka palju vaeva nägema. Kuna ainult telkimisega piirdudes oleks igav, siis võtsime loomulikult ahvenapüügi ka plaani.

Seega läkski nii, et laenuks sebitud kummipaat, matkanodi ning kahe päeva söögikraam autosse tuubitult veeresime 31. juuli õhtul parvlaev Pireti pardale.

Laager püsti

See, kuhu me suuna võtsime, oli üks kadakane kallas väikese lahesopi serval, mis kevadise käigu ajal meid sõgeda ahvenasaagiga kostitas. Lootused olid, et ehk on ka see nädalavahetus triibulised kodus.

9 paiku õhtul jõudsime viperusteta laagriplatsile, mis pidi järgnevad kaks päeva meie magamis- ja elutoaks ning köögiks ja tagahooviks olema. Kõik oli viimase peal. Päikest oli veel parasjagu, et laager valges üles panna, briis puhus piisavalt kergelt, et putukad eemal hoida ning soe oli. Mõnusalt soe oli.

Viskasime rahulikus tempos telgi üles, puhusime kummipaadile elujõu sisse ning grillisime õhtusöögiks mahlased toorvorstikesed, et siis juba mõnusalt täis kõhuga esimesed tiirud lahel teha. Kuna päike oli juba kadakate taha peitu pugenud, siis suurt saagi lootust polnud. Pigem tahtsime lihtsalt merega sõbraks saada.

Nagu arvata oli, randusime juba tunnikese pärast ja ilma kalata tagasi “sadamasse”. Pakkisime lahtise nodi autosse ja sukeldusime kiirelt unenägude maailma.

Muide, kui sa varem pole väga looduses telkinud, siis heaks nõuandeks on ka prügi ööseks autosse pakkida. Nii ei pea sa keset magusamat und näiteks kaklevate rebaste kisa kuulama.

Suur Inglise hommikusöök

Hommikul 7 ajas teiselt poolt lahte kostuv lehmade amuutamine mind üles. Öösel sadanud vihma sopsakas oli kadakad eriti värskelt lõhnama pannud. Nagu vastavatud Wunderbaumid.

Lohistasin tooli suuremale päikselaigule ja tiksusin 10 minutit lihtsalt ümbritsevat jõllitades. Helenal on õigus. Saaremaa loodus on kuidagi eriti minimalistlik ja ilmselt see ongi see, mis ta ägedaks teeb.

Kuna aga vaimusilma tekkinud kilosed ahvenad ei lasknud pikalt loodust nautida, siis lükkasin päeva käima. Lubasin Helenale “Big English breakfasti” teha ja nii ei jäänudki muud üle kui munad, peekon ja väiksed tomatid praadima lüüa ning kastmes aedoad podisema panna. Deam, mis perfektne algus päevale.

Mõnusalt kange kohviga hommikusöögile punkt pandud, libistasime paadi vette.

Visa töö viib sihile

Taevas oli sõbralikult sinine ja rõõmsalt kiirgav päike ainult kinnitas ilmataadi supersuviseid plaane. Elektrimootori surina saatel vurisesime läbi kergelt lainetava vee ahvenakohtade poole.

Esimeses paigas, seal kus eelnevad korrad näitas kala ennast mõne viskega, näis seekord tühjus olevat. Järgmises, samuti tavaliselt magusas augus, oli sama seis. Kolmanda rootuti äärest saime lõpuks esimesed triibulised landi otsa. 

Püügitehnikast rääkides, siis taaskord püüdsime väikeste silikonlantidega. Minu ahvenavarustuse karbis on neid pikkuses 2-7cm. Kuna see lahesopp on kuskil 1.5m sügav, siis me kasutasime kas 3 või 5 grammiseid jigipäid. Lanti hüpitasime lopsaka põhjataimestiku kohal, tehes kerimise vahele ridvapitsiga teravaid hüppeid või pikemaid venitusi.

Kuna kala polnud ülemäära agressiivne, siis väikse lisamotivatsioonina torkasime jigi konksu otsa vihmaussi. Nii, et uss jääks pikalt liperdama nagu teine kummikala saba. See on hea trikk, mis töötab nagu kalasilm Peipsil, siis kui ahven pirtsakas on.

Niimoodi usside ja muude kavalustega meelitades tilgutasime järgnevad 6 tundi ühekaupa kalu veest välja aga mingi supervõtu otsa me kahjuks ei sattunud. Helena korra sai hea augu peale, kus ta 3 või 4 viset järjest võttis korralikke pätse välja, aga see oli ka kõige pikem seeria. Ka ülejäänud kaks väikest paati, kes veele olid tekkinud, tundusid samamoodi kala otsides ringi hulkuvat.

Otsustasime väikse puhkepausi teha.

Meri annab, meri võtab

Sõime mõned peenemad võileivad ja puhkasime madratsil pikutades pool tundi selgasid. Aju hakkas iseenesest varuplaane genereerima.

Kõige perspektiivikam neist tundus mõte minna teise lahe peale. Sinna, kus ma ka varem käinud olen. Selleks peaks kogu varustuse autosse pakkima ja 15 km sõitma. Mõte pakkimisest aga ei tundunud kõige lõbusam. Otsustasime, et proovime täna veel samas kohas kala üles leida ja kui see ei õnnestu, siis lähme hommikul uue lahe peale.

Värsket entusiasmi täis, valisime uue püügipaiga silmapiirilt välja ning lõikasime läbi soolase merevee ennast kohale.

Ankur vette ja ridvad välkuma. Saime mõni minut püüda, kui silmanurgas hakkasid kõrkjad ebaharilikult kiiresti sõitma. Ankrut kontrollides jäi pihku ainult vettinud nöörijupp. Fuuuuuck, mu uhke kaptenikoolis õpitud ankrusõlm oli järgi andnud ja meil polnud enam ankrut.

Sitt variant, aga mida ei ole, seda ei ole. Üritasime veidi aega triivides püüda, aga selleks oli tuul ikka pisut tugev. Sõitsime kaldale uut ankrut leiutama.

Esimene mõte oli kivi. See aga tundus kahtlane plaan olevat, sest seda ei ole just kõige mugavam nööri otsa siduda. Siis tuli mõte kivi sumpa panna ja sump nööri otsa siduda. See oleks ilmselt juba töötav variant olnud.

Siiski hulkusin ma inspiratsiooni otsides lõkkeplatsil ringi ja mulle jäi silma üks lühike raudlatt, millele oli traadiga külge seotud veneaegse tuulutuslõõrivõre.

Ilmselt olid kohalikud MacGyverid selle riistapuuga liha grillinud vms. Igatahes tundus see raudlatt sündinud ankur olevat. Leidsin lisaks ühe vinklijupi, mille ma sama traadiga veel latile ristiks sidusin ja uus ankur oligi valmis.

Kui plaan ei tööta, tuleb plaani muuta

Enda kätetöö üle uhkust tundes tormasin ma tagasi paati. Olgugi, et selle plekklõõri nurgad olid ähvardavalt teravad ja justkui ootasid, millal nad saaksid kummipaadi ribadeks lõigata, siis tundus ikkagi see vingem variant olevat, kui lihtsad kivid sumbas. Siiski ei saa ankrut hinnata tema välimuse järgi.

Peatselt tagasi vee peale jõudes pidime ka tema praktilistes omadustes veenduma. Väikse ootusärevusega lasime selle Rehepapist kratti meenutava riistapuu vette ja jäime ootama.

Esimene nõks põhja ja paat sätib järsult ennast ankru järgi paika ning venitab selle põhjast lahti. Deam, oligi kõik? Ei. Käib uus nõks ja ankur hammustab ennast uuesti põhja ja seekord isuga.

Hetk hiljem seisime nagu luiged keset lahte ja püük võis jätkuda. Kuigi tõsi. Mida kell edasi seda kehvemaks jäi see niigi lahja võtt ja nii otsustasime operatiivselt olukorrale reageerida. Mida me ikka narrime ennast. Kolime juba täna enda laagri uue lahe kaldale. Nii ei pea hommikut pakkimise peale raiskama.

Nagu sõjaväes drillitult lappasime paadi, telgi ja muu nodi koormase, vuntsisime laagriplatsi üles nagu meid poleks seal olnudki ning logistasime auto nagu laadakaupmeeste käru uue öömaja poole.

Õhtusöök Nirvaanas

Meie väike Yaris on küll tubli, aga pole teab mis off-road‘i masin. Seega jäime sedapuhku öömajale pisut tagasihoidlikumas taskus, randa viiva tee kõrval. Ruumi täpselt nii palju, et auto ja telk ära mahutada.

Tõusva täiskuu saatel ajasime oma magamistoa püsti ja kuna Helena nõutud lõkkekartulid olid meil veel tegemata, oli nüüd järg õhtusöögi käes. Ilm oli taaskord fantastiliselt rahulik ja sume ning seega otsustasime õhtusöögi rannas teha. Laagrist mereni oli sadakond meetrit.

Fooliumis lõkkekartulid, grillmais ja praetud tomatid kuu peegeldusest sinetava mere kaldal. Meri, mis virvendas ainult siis, kui väikesed kalad pinnas sulberdamas käisid. Ütle, et see ei ole vaimuteraapia.

Mõnulesime veel toolidel merd vaadata, kuniks päeva rammestus hakkas peale tikkuma. Viimasel hetkel saime väliköögi kokku pakitud ja tagasi laagri jõudes kukkusime nagu kivid oma õhkmadratsi embusesse.

Uus päev, uued üllatused

Uus hommik oli taaskord varajane. Kastmest märg ja varajane. Siiski andis sinine taevas ja juba kulme kergitav päike aimu, et see varbaid kõditav kargus aurab hetke pärast. Pakkisin põleti lahti ja panin piima tulele. Hommikusöögiks oli kaerahelbepuder.

Päikesest ja pudrust laetuna ei jäänud me pikalt põksuma. Padjad ja muud pambud lendasid pagasnikusse ja pärast pikka punnimist õnnestus meil paat ja muu nodi läbi kadakaallee mere äärde vinnata ning püük võis alata.

See laht oli sama madal nagu eelmine, aga kõvasti kivisem. Keegi oleks nagu peoga suuremaid ja väiksemaid kamakaid mööda lahte külvanud ja seega pidime mootori huvides silmi lahti hoidma. Või noh, alguses pidime.

Pärast esimest poolt tundi andis mootor teada, et akule aitab. Võhm on otsas. Seega lülitusime üle kondimootorile ja kuna aere on üpris keeruline vasta kive puruks sõuda, siis ei pidanud me vähemalt kivide pärast enam muretsema. 

Olgugi, et kadakate vahel säras päike nagu Pärnu rannas, oli lahe peal küllaltki jahe tuul. Puhus küll vaikselt, nii et vesi lainetas ainult õige pisut ja aerutamist see ei seganud aga tibutagi ajas ikka selga. Sellest motiveerituna hakkasime usinalt tööle ja esimeseks töömaaks valisime pilliroose kaldaveere.

Piitsad välkusid ja vesi vahutas ning õige pea oli esimene parajalt paks triibuline paadis. Siiski tundus see üksik ahven olema, kes kogemata roo äärde oli kondama tulnud, sest rohkem õnne meil seal ei olnud.

Väikesed valikud on need…

Liikusime edasi täpselt keset lahte ja nii kui rotikast ankur sai üle parda heidetud meelitas Helena korraliku havi enda silikoni otsa. Kui suuri ahvenaid pole võtta, siis on tegelikult päris fun ka neid pooleteise kiloseid kupuvahte oma peenikese varustusega paadi juurde meelitada.

Igatahes läks havipoiss maapealse kogemuse võrra rikkamana tagasi oma vesiroose valvama ja nüüd astusid mängu ahvenad. Süstemaatiliselt paadi ümbrust kammides õnnestus meil mitmeid ilusaid triibulisi välja noppida.

Tõsi, kala istus täiesti põhjas, sambla sees ja tema võtma saamiseks pidi tööd tegema. Ülirahulik kerimine ja vahele pikad venitused mööda põhja tundus see kombo olema, mis töötas. Kala passiivsust tõestasid ka kaanid nende kukil.

Igatahes oli teda täpselt nii palju, et piisavalt põnevust oli pidevalt õhus ja kõik see aeg oli selline tunne, et nüüd läheb söömiseks lahti. Kuna kell sööstis sama kiirelt nagu ahvenad, siis olime peagi dilemma ees.

Kas me loobume unistusest, et kohe hakkab kala ketti tulema ja pakime asjad kokku või loobume oma päevasest praami broneeringust?

…mis elu põnevaks teevad

Kuna oli pühapäeva õhtu ja kõik praamid olid täis müüdud, siis polnud võimalik piletit ümber tõsta. Jäi järgi variant loota elavale järjekorrale.

Nimelt on Saaremaa praamidel selline süsteem, et 70% laevast müüakse eelmüügist täis ja 30% kohtadest jäetakse elava järjekorra tarvis.

Kui aga laual on võimalus püüda kala edasi ja riskida ööseks saarele jäämisega või jätta kalapüük katki ja minna kohe koju, siis loomulikult valisime me kalapüügi kasuks.

Nii pommisime veel 3 tundi mööda lahte ringi, kuid nagu arvata võis, siis kala me ikkagi käima ei saanud. Haugi ja ahvenat tilkus vaheldumisi ning sama visalt nagu hommikul ja kui me nelja paiku pärastlõunal lõplikult randusime võisime kahvast leida 4-5 kilo valitut ahvenat.

Helenal õnnestus ka üks kilo kanti monster konksu otsa saada, aga elukogenuna oskas ta landi vees vedelevasse sumpa kinni sõita ning ennast vabaks rahmida. Eks selline valus äraminek õpetab ning edaspidi on meeles sump enne paati tõsta kui sellist kogenenud kolli paadi juurde üritab tuua.

Igatahes lükkasin sõjasaagi kivi otsas fileeks ning kui kogu kola oli viimast korda auto peale tassitud, saime suuna praami peale võtta.

Iga mees ei ole Ott Tänak

Tühjade kõhtudega sadama poole sõites, otsis Helena netist mõnda tee peale jäävat toidukohta ja leidiski ühe põneva koha nimega Muhurito. Muhu saarel, Liiva külas asuv ülikirev väliresto, mis pakub kohalikust toorainest Mehiko stiilis tacosid ja burriitosid. Tundus äge idee ja koht ise nägi lahe välja.

Kohale jõudes selgus, et peale meie on veel näljaseid. Kuna aga ajaga oli meil kitsas käes, siis ei saanud me järjekorras tiksumist endale lubada, mis aga ei tähenda, et me sealt järgmine kord läbi ei hüppa.

Alternatiiviks võtsime Konsumist tagasihoidlikud pitsad ja teel praami järjekorda üritas mu sisemine Tänak kaotatud vahepeatuse aega tasa teha. Kiiruskaamera arvas, et see ei ole hea mõte ja saatis mulle 15 eurose meeldetuletuse. 50 alas 60 sõitmine ei ole ka tühja kõhu pärast õigustatav!

Oma kaotust aktsepteerides veeresime vaikselt sadama poole, kui mõned kilomeetrid enne Kuivastut hakkas paistma autode rivi. Ei või olla, et see on järjekord. Lootuses, et äkki on ikka tegemist näiteks kukeseente odavmüügi sabaga, pärisin rivi lõppu jõudes eespool olevate meeste käest asja kohta. Selgus, et tegemist on ikkagi üldise järjekorraga.

Kell oli kuskil pool kuus ja Helena pani unenägude plaadi käima. Ma jäin valvesse. Pärast rohkem kui kolme tundi tiksumist pakiti meid lõpuks eelviimase autona pardale ja nii veeresime päikese loojudes mandri pinnale.

Sa küsid, kas see 3h ekstra kalapüüki oli väärt 3h järjekorras ootamist? Jep, sa tead juba ise ka vastust.


Kalareisi kulud

Ja siit saad teavet Saaremaa puhkealade ja tasuta telkimisplatside kohta:

RMK Saaremaa puhkealad

Kõvema katusega ööbimist ja paadirenti tasub näiteks küsida:

Käbruotsa puhketalust

Tika talust (koduleht on ajast ja arust aga ööbimine on hea koha peal ja taskukohane)

 

Muud küsimused jäta julgelt kommentaariumisse või kui hindad privaatsust, siis kirjuta mulle Facebooki või Instagram’i!

 

Loodan, et leidsid pisut inspiratsiooni ja seiklemiseni!

Toomas Pärnamaa
Trevally kapten
toomas@trevallyfishing.ee
+372 56 668 536


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole esimesena kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT


 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga