fbpx

Põrgu väravad – Austraalia ’16 Osa 7/10

Põrgu väravad – Austraalia ’16 Osa 7/10

Aussis on tavaline, et orgudes ja jõesängides on tee ääres vee taset näitavad mõõdupuud. Kui jõgi juhtub uputama, teab autojuht arvestada, kui hull olukord on. Enamus kohtades lõppevad märgid 1-2 meetri peal, kuid esimene mõõdupuu, mis me Savannah Way’l nägime, näitas 8 meetrit! 


Austraalia põhjarannik asub lähisekvatoriaalses kliimavöötmes. Maakeeli tähendab see, et seal on kaks aastaaega – kuiv ja märg. See 8 meetrine üleujutuse mõõdupuu demonstreeris ilmekalt, kui märg võib üks märg hooaeg olla.

Ettevalmistus on pool võitu.

Ristil, kus meil oli veel viimane võimalus otsustada, et kumba teed pidi me Darwinisse lähme, asus tankla ja remonditöökoda. Just sealt soovitas karavanipargi rahvas Savanahh Way kohta uusimat infot küsida. Nii me ka tegime.

Küsimuse peale: “Kuidas Savannah Road’il olukord praegu on?” vastas rehvi vahetamisega ametis olnud tüüp “Aukus ja tolmune, aga sellega saate sõidetud küll!” ning viipas ninaga meie Sälli peale. Seda oligi meil vaja kuulda.

Kuna kaardil meie järgneva 1000 kilomeetrise lõigu peale liiga palju asustust ei olnud märgitud, siis tegime tanklas pisut tõsisima vahepeatuse. Valasime kõik paagid ja kanistrid silmini kütet täis ning kontrollisime teisedki vedelikud Sällil üle. Panime rehvidesse värsket õhku ja laadisime endi jaoks ka sahvri täis. Sõit võis alata!

Miks see tee nii aeglane siis on?

Esimesed 200 km möödus valutult. Kulgesime rahulikult mööda täiesti tavalist kruusateed ja arutasime, et mille kõige pärast see tee aeglasem võib olla? Mis kõik võib meid sundida otsa ümber keerama? Tee on üle uputatud, tee on ära uhutud, midagi on tee peale kukkunud, tee peal on tulekahjud jne. Mõte lendas.

Igatahes hakkas tee mingist hetkest lihtsalt treppi kiskuma. Esmalt küll üpris leebelt, nii et me saime ikkagi 40-50 km/h sõita, hiljem aga läks olukord hullemaks. Õhtu poole oli selliseid lõike kus me pidime päris jalakäija kiirusel veerema. 

Vahepeale pakkus originaalset vaatepilti see, kuidas ehtsad kauboid hobuste seljas veised karjatasid. Piitsad peos, kaabud kuklas ja tõsised pilgud silmis, ajasid nad tuhakarva lehmi mööda kuivanud teeperve.

Pärast esimest päeva Savannah Way’l oli meil 300 km läbitud. Jäime suvalisse teetaskusse ööbima.

Jõudsimegi põrgu väravasse.

Hommikul avastasime, et üks käru tuli koos numbrimärgiga oli minema pudenenud. Käisime tiiru ümber auto ning leidsime veel vidinaid, mis olid lahti värisenud. Lisaks oli üks käru rehv lõikehaava saanud, aga õnneks veel midagi vahetama ei pidanud. Söök söödud ning kogu krempel üle pingutatud, asusime edasi logistama.

Teekond venis ning lõunaks olime napilt 100 km kaugusel, “Põrgu väravas”. Hells Gate’i tankla/külalistemaja/veisefarm on nime saanud lähedal asuva kitsa kiviastangu järgi, millest Savannah Way läbi läheb. Legendi järgi panid veisekarjused juba sajand tagasi sellele kilomeetrisele astangu lõigule nimeks “Põrgu väravad”.

Keerasime tanklasse sisse ja lubasime endale lõunasöögiks praed. Nautisime seda, et tool tagumiku all ei põrka. Keha ja vaim toidetud, tankisime ka auto meie reisi kõige kallimat kütet täis ning jätkasime edasi põrkamist. Hind oli ligemale kaks dollarit liiter!

Vähemalt on sind hoiatatud.

Venivad kilomeetrid

Järgnevad poolteist päeva olid väga üksluised . Tee oli nii treppis, et me lugesime otseses mõttes kilomeetreid. Vahepeal oli tempo nii maas, et see kes parasjagu roolis ei olnud, kõndisid keha sirutamise mõttes auto kõrval kaasa. Muidu painavalt igavast lõigust võib välja tuua kaks asja.

Esmalt jõgede ületamised, mida oli vist kokku neli, aga mis kõik olid ühesugused. Nimelt vajust muidu sirge tee järsku sügavasse orgu, mille põhjas voolas 5-6 meetri laiune veeriba. Muide see sissejuhatuses mainitud 8 meetrine sügavusindikaator oli ka vahetult ennem seda, kui me esimesse orgu sõitsime.

Nagu ikka kõik uued elamused, pakkus ka esimene jõe ületus meile omajagu närvikõdi. Nimelt jõudsime selleni pimedas ja meil puudus ettekujutus, kui sügav see on. Kuna krokodilli teema oli jätkuvalt aktuaalne, siis me ei tahtnud sinna niisama sulberdama ka minna.

Õnneks jõudis meile üks nelikveoline järgi, kes näitas tee ette ning siis oli juba lihtne. Teine teema pani meid pisut rohkem fantaseerima.

Sälli, palun pea vastu!

Täitsa tavaline vaatepilt oli see, et teeservas vedeles katusele keeratud ja ära põlenud autovrakk.

Alguses ei osanud me sellest midagi arvata, aga seejärel nägime ühte põlemata minivan‘i, mis oli ilmselt hiljuti sinna seisma jäänud. Kogu kola oli võsa alla laiali tuuseldatud ja kõik mis vähegi väärtuslik oli autol küljest ära krutitud.

Mitu korda ei pea arvama, et mis siis juhtub, kui tehnika veab alt ning sul ei ole sateliittelefoni, et abi kutsuda. Mobiililevi polnud juba Karumbast saadik.

Vahepeal jõudsime uude osariiki – Northern Territory!

Seal kus algab asfalt. 

Poolteist päeva pärast põrgu väravaid puudutasid Sälli rehvid taaskord asfaldit. Peale 600 km trepil sõitmist pakub viienda käigu sisse panek üllatavalt suurt rahuldust. See on ikka hämmastav, et me suutsime kõik muud stsenaariumid läbi mõelda, aga selle peale ei tulnud, et kogu tee võib lihtsalt treppis olla.

Igatahes oli meil üks vahva lõik jälle läbitud ning nüüd pidime veel viimased 400 km vastu pidama, et me saaks kogu Savannah Way peatükile joone alla tõmmata. Nimelt plaanisime me välja jõuda Daly Watersisse.

Viimane jupp maanteed sujus juba mõnusas tempos ja nii me olimegi vastu õhtut kohal.

Daly Waters.

Looduslike allikate järgi nime saanud külake on läbi ajaloo olnud oluliseks peatuskohaks kõiksorti rännulistele. Asub see ju kahe suure tee ristil. (Darwin-Adelaide ja Broom-Cairns) Ning mida teel olijad kõige rohkem tahavad? Ikka keelekastet. 

Niisiis suundusime ka meie esimese hooga pubisse. Kuivad kurgud polnud ainukeseks põhjuseks. Pea saja aastase ajalooga pubi oli osa karavanipargist ning ööbimiskohta oli meil vaja. Seega lunastasime esmalt karavaniplatsi, sättisime laagri üles ning alles siis läksime kehakinnitust otsima.

Nii nagu nett väitis, nii ka oli. Pubi nägi tõesti ülikirev välja. Kõik vabad pinnad olid mingi nodiga kaetud. Laed, seinad, baariletid, uksepiidad, valgustid… you name it. Kõik kohad olid täis erinevaid rahatähti, embleeme, visiitkaarte, päikseprille, nokamütse, rinnahoidjaid, jalanõusid jne. Tundub, et kõik mis sinna unustati, leidis tee seina peale.

Aktiivsed pensionärid.

Seesama õhtu leiutasime ka “ussi tantsimise” termini. Ussi tantsimine on üleüldise tegevuse mõiste, mille käigus pensionärid naudivad oma vanaduspõlve. Selline võiks olla meie termini seletus.

Nimelt olime me igas karavanipargis kohanud selliseid pensionäre, kes olid oma kodu maha müünud ning selle asemel endale matkaauto ostnud. Ja siis nad sõidavadki, vastavalt ilmale, mööda Austraaliat ning naudivad vanaduspõlve karavaniparkides, teiste omasugustega ussi tantsides.

Tead ju küll seda klassiõhtute tantsu, kus “mao pea” hakkab läbi seltskonna tantsima ning endale inimesi sappa korjama? Iga lisanduv sabarakk hoiab eelmise õlgadest kinni ja siis siblitakse muusika taktis nagu uss ruumis ringi. Täpselt sellise ussi tantsimise saatel me ka tolle õhtu mööda saatsime. 

Ratastooli bandiit.

Järgmine hommik oli senimaani tavaline, kuni me otsustasime ühe kohaliku tüübiga rehviäri teha. 

Keset küla, otse karavaniplatsi vastas, elas üks elektriratastooliga tüüp. Selline 65 aastane päss, kes rääkis anekdoote, korjas platsi pealt taarat ning müüs otse enda koduväravas kasutatud rehve. Kuna teatavasti oli meil üks treileri rehv vigastatud, siis viskasime taadi rehvivirnale pilgu peale ning üllatuseks leidsimegi õigete mõõtudega asja.

Pärast mõningast kauplemist vahetasime rehvi 40 taala vastu ja sõitsime pässi soovitusel lähedal asuvasse töökotta, et seal rehv teisele veljele ümber visata. Saime töökojas askeldava tüübiga jutule, ent kui ta rehvi nägi, küsis kutt: “Kus te saite selle?” Rääkisime talle loo ära ning uurisime, et mis probleem on?

Tuli välja, et see rehv, koos mõningate teistega, olid paar päeva tagasi tema prügikasti kõrvalt kaduma läinud. Sinna oli see viidud selle pärast, et tegemist oli nö. aiakäru rehviga. Suurema kiiruse korral oleks see lihtsalt tükkideks lennanud.

Kuna meie paaditreiler päris aiakäru ei olnud, siis ostsime mehaaniku käest õige rehvi ja eelmise kauba otsustasime müüjale tagastada. See oli päris pull vaatepilt. Taat käristas juba sõpradele baaris õlut välja, kui me rehvi talle laua peale viskasime ja raha tagasi küsisime. Meie üllatuseks härra lihtsalt punastas pisut ja luges 40 taala lauale.

Sealt edasi võtsime suuna Darwini peale, ent sellest juba järgmises osas.

Kui Sul aga juhtus eelmine osa vahele jääma, siis selle leiad SIIT!


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga