fbpx

Porine jaanuar – Toomase #kalastusseiklused

Kloostri vaatetorn Kasari jõe ääres

Porine jaanuar – Toomase #kalastusseiklused

Selle aasta esimene Toomase #kalastusseiklused viib Sind Kasari ja Paadrema jõe poristele kallastele. Põhja-Eesti kalamees juba ilmselt aimab millest juttu tuleb, Peipsi kandi rahvale võin vihjata, et läksime sinna püüdma elukat, keda tuntakse ka kui vaese mehe angerjat.


Jah, jaanuaris ajasin taga ei kedagi muud, kui lutsu. Kala, kelle rikkad soomlased keedavad madekeitto‘ks ja vaesed eestlased ajavad angerja pähe purki. Pungiliku väljanägemisega elukas, keda minul õnnestus viimati püüda umbes 14-aastase poisikesena.

See üle 15 aasta tagune lutsupüük on tegelikult päris vinge lugu millega postitust alustada.

Laulupidu Emajõe ääres

Kui mu mälu mind ei peta, siis oli tegemist varakevadega. Võis olla aprilli lõpp või mai algus. Küla poistena käisime paari sõbraga tihti Tartut avastamas. Sõitsime bussiga linna ning kolasime niisama mööda Tartut

Novot, ja siis ühe sellise avastusretke käigus me sattusimegi Emajõe kaldal peale sündmusele, mida tänapäeva kalamehed nimetavad “laulupeoks”.

Promenaad oli mehi täis. Igalühel mitu põhjakat üle raudse käsipuu ning see, kes parajasti kerimise või sööda otsa toppimisega ei tegelenud, jälgis pingsalt oma ridva otsa. Käsil oli kibe kohapüük. 

Meil vajus karp lahti, et kuidas see võimalik on. Keset linna tõmbab rida mehi üksteise võidu suuri kohasid välja. Piinlikult pikalt tolknesime meestel jalus, küsisime lolle küsimusi ja uurisime nippe ja nõkse. Lapselik uudishimu kandis vilja ning tunni pärast olime ise juba teoreetilised kohaässad.

Info käes, panime plaani paika – järgmise bussiga maale, kohapüügi riistad valmis ning hommikuse bussiga tagasi linna.

Kutsumata külalised

Ilmselt panime nii mõnegi eelmise päeva kohaküti vanduma, kui hommikul oma varustuse vanade ässade vahele maha lajatasime. Oli neid tatikaid vaja õpetada.

Süümekaid tundmata kookisin kotist ühe üles sulanud linaski ja hakkasin teda söödaks lõikuma. Vahemärkusena võin öelda, et kodukandi paisjärvest tuli linaskit nii hästi, et seda ei tundunud toona üldse imelik söödaks kasutada. 

Igatahes, saime oma linaskikuubikud tonka otsa ja lajatasime nad jõkke. Mingil tüübil oli vahepeal juba üks koha kotis ning tundus, et nüüd hakkab tulema. Mingi aeg hakkaski ühe ridva ots pendeldama ja haakides oli kala taga. Saime eluka vaikselt kalda poole venitatud ja siis selgus üllatus – tegu oli lutsuga.

Nii vähemalt väitsid vanemad kolleegid, sest ise nägime me sellise näoga kala esimest korda. No olgu, luts siis luts, põnev igaljuhul. Uued tükid konksu otsa ja põhjakas tagasi likku.

Veidi aja pärast hakkas ritv jälle elama. Kerides näeme, et taas sama jama. Nüüd hakkas asi juba pisut imelikuks muutuma. Paremal ja vasakul tõmbavad mehed koha välja ning meil on ainult lutsud.

Seda, kuidas lugu lõppes, võid ise arvata. Ässad sättisid lõuna paiku oma kola kokku, sest koha võtt oli lõppenud. Meie tegime sama. Pakkisime oma kolm lutsu kotti ja kobisime bussi peale.

Tagasi tulevikku

Tuleme nüüd ajas tagasi detsembri algusest. Umbes siis kuulsin ma paari päeva jooksul mitmelt kundelt, et ilus luts on liikvel. “Viis kilost ööga!” ja “Neli mõõdus kala õhtuga!” jne. Mõtted hakkasid peas kerima.

Paraku läksid asjad sedapsi, et detsembris ma jõe äärde ei jõudnud. Olgugi, et mul isegi õnnestus mõned kompanjonid sebida, jäi ikkagi ajast kuidagi puudu. Kuid nagu vanarahvas ütleb: “Mis sitasti, see uuesti!”

Nii saigi uue aasta hakul valvekalamees Alariga Paadremaale sõit kokku lepitud.

Paadrema pliiatsid

9. jaanuari lõuna ajal oligi Alar mul maja ees ning sõit Paadremaale võis alata. Olgugi, et luts hakkab enamasti alles pimedas sööma, siis on soovituslik juba valges kohal olla. Esiteks saad pisut rohkemate kohtade vahel valida ning teiseks on valges palju mõnusam laagrit lahti pakkida.

Nii me jõudsimegi pisut peale 2 kohale, kuid juba olid mehed enne meid platsis. Õnneks kohtadega veel probleemi polnud ja õige pea olid meil juba põhjakad vees. Ei läinudki kaua aega, kui Alaril oli esimene “pliiats” otsas.  Natukese aja pärast tuli juba järgmine ja nii tal tilkus neid alamõõdulisi vahelduva eduga.

Minul oli asi juba algusest saati pisut igavam. Esimesed huvilised tekkisid alles 4 paiku ning siis kestis võtt kuskil tunnikese. Seejärel tuli kuu pilve tagant välja ja minul lõppes võtt täielikult.

Selle kuu siramise ja lutsu võtu seose kohta leiab internetist palju vastakaid arvamusi, kuid sellel korral tundus küll, et see hõbedane helk pani lutsus suu lukku. Paljud mehed räägivad, et isegi lambiga ei tohiks vette väga valgust lasta. Osad jälle propageerivad, et kaldal peakski möllu tegema, siis tuleb luts uudistama. Eks tõde tuleb endal välja selgitada.

Igatahes õnnestus Alaril 9 paiku veel mõned alaealised koju tagasi kainenema saata ning sellega meil saak ka piirdus. 11 paiku lõime laagri kokku ja tulime ära tulema. Koduteel otsustasime, et enne kui lutsupüügi selleks hooajaks maha matame, teeme veel ühe seikluse Kasari jõe äärde.

Kokkuvõtvat infot

Kuupäev: 9. jaanuar 2020

Koht: Paadrema jõgi

Ilm: Päev enne oli madalrõhkkond ja küllaltki tormine. Tuul möllas, vihma sadas. Püügipäeva hommikul oli ilm vaheldunud kõrgrõhkkonna vastu. Päike paistis ning tuul oli rahunenud. Õhtul oli vahelduv pilvisus, 4-5 kraadi sooja ning tuul puhus hooti 5-6 m/s.

Püügiviis: Põhjaõngedega püük, söödaks ööuss.

Varustus: Minu lutsupüügi tonka koosneb siis suvalisest kolmemeetrisest latist, testiga 50-100 grammi, mis on varustatud odava Atemi rulligaga. Põhiliinina kasutan ma 0.18 mm nööri, mille otsas on siis libiseva tinaga rakendus.

Rakendus: Umbes meetrine jupp 0.35 mm tamiili, millel mõlemal otsas karabiinid ja nende vahel libiseb feedertoru. Raskuseks piisas 80-100 grammised püramiidtinad. Lipsud sidusin 0.25 mm tamiilist ning testimise mõttes katsetasin erinevaid pikkusi vahemikus 15-50 cm. Konksudeks võtsin 2/0 ja 3/0 suuruses Gamakatsud. 

Alar kasutas samasuguseid rakendusi ainult, et 60 cm lipsudega ning number 2 konksudega.

Saak: Kuskil 8 püügitunniga sain mina kolm alamõõdulist lutsu. Alaril jäi see arv 15 kanti ning lisaks üks nibin-nabin mõõdus kala.

Märkus endale: Siit võiks järeldada, et kui tahad väiksemat kala saada, siis tuleb väiksemad konksud panna.

 

Katse kaks ehk Kasari

Nagu Paadremalt tulles sai kokku lepitud, siis järgmisena võtsime ette Kasari jõe.

Jõgi mille looduskaitsealas asuvas suudmes käib kutseline püük ainult ajalooliste püügiõiguste alusel. Tänu sellele peaks seal ka vähem kutseliste mõrdasid olema, mis loogiliselt võttes peaks tähendama ka, et jões on rohkem suuremat kala. Seda me läksimegi endale tõestama.

Nii me olimegi jälle Alariga 23. jaanuaril umbes poole 3 paiku Kloostri silla juures. Luusisime pisut mööda kaldaid ringi, kuid lõpuks panime ikka oma laagri kohe paremat kätt silda üles. Ja siis hakkasime ootama.

Piidlesime päikeseloojangu värvidemängu ning peale loojumist vaatasime Alaril põletamiseks kaasa toodud puupakku. Tunnid läksid tunni järel, kuid mitte ühtegi tonksu. Vahepeal juhtus ainult niipalju, et meiega liitus kamraad Henno.

Nii me siis seal põksusime kõik rõõmsalt tühja, kuni 8 aegu viskas lõplikult üle. Pakkisime oma porise tavaari Alarile autosse ja tulime tulema. Ilmselt on selleks hooajaks kaldalt lutsutamisega kõik.

Või oota.  Äkki peaks ühe linaski ostma ja uuesti proovima?

Lutsupüük Kasaril

Kokkuvõtvat infot

Kuupäev: 23. jaanuar 2020

Koht: Kasari jõgi, Kloostri sild

Ilm: Jões langes vesi silmnähtavalt. Andmete järgi oli veetase veel mõned päevad enne olnud lausa 127 cm üle keskmise ning 23. hommikuks oli see kukkunud 48 cm peale ning kiire väljavool jätkus. Ilm oli mõned ööd järjest teinud paari kraadist külma, kuid päeval püsis temp 2-5 kraad vahel. Küll aga oli tuul puhanguti 12-13 m/s.

Püügiviis, varustus ja rakendus: Samad, mis Paadremal. Põhjaõngedega püük, kuid söödaks oli seekord ööuss, vimmafilee ning “võileib” nendest mõlemast. Tina pidi samuti raskema vastu välja vahetama. Selline 120-150 grammi tegi oma töö ära.

Saak: Kogu brigaadi peale üks suur ümmargune null.

Märkuseks: Kasari jõgi on suudmest kuni suure maanteesillani Matsalu rahvuspargi alal. Seega peab sinna kalale minnes soetama eraldi kalastuskaardi. Seda saad teha pilet.ee keskkonnas. Matsalu rahvuspargi kaardi leiad SIIT.


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

Share this post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga