fbpx

Tegijal juhtub ehk esimene jõhkardist jõeforell

Jõeforell

Tegijal juhtub ehk esimene jõhkardist jõeforell

Jep, Sa lugesid õigesti. Forellivõhik Toomasest on kolme kuuga saanud üle kiloste jõekate klubi liige. On see puhas õnn, pühendatud tunnid või Forelliküttide Suurgildi libe käsi? Seda ütle Sina.

Mina võin öelda, et selle iluduse jaoks tuli avastada umbes 14 kilomeetri jagu jõelõike 4 erineval jõel ning selleks pidin ma kalal käima 9 korda, kulutades puhtalt loopimisele kuskil 33 tundi.


Uskumatu, aga kolmas kord järjest räägib mu igakuine kalastusseikluste postitus jõekatest – Timol oli õigus. Kunagi veebruaris mainisin talle, et ma olen vist enese teadmata täpilistele näpu andnud ja selle peale ütles ta: “Eks sa oled nüüd kadunud mees ka.”

Olgu kuidas on, aga jõe ääres kolamine mulle meeldib ning nendest kolamistest sünnib ka lahedat blogiainest. Seega, Sinu ees on justkui Jõeforellide Triloogia bonustrack ehk lugu sellest kuidas ma tabasin oma elu esimese badass täpilise. 

Ja nagu ikka, siis vlogist leiad värvilised tõestusmaterjalid ning blogist saad must-valgeid detaile.

Panime plaani marinaadi

Plaan teha üks hardcore forellipüügipäev rullus lahti Johniga ühel järjekordsel õhtusel sutsakal jõe äärde.

Olime juba mitu päeva käinud päikseloojangu eelset püüki tegemas, kuid täpilistega ülemäära hõisata ei olnud. Iga kord me ikka mingit kala nägime, aga seda kotikala ei leidnud ühegi juurika tagant.

Need nähtud forellibeebid mõjusid aga nagu grill-lihalõhn näljasele ja panid ainult suu veel hullemini vett jooksma. Seega sõelusime esimese klappiva aja välja ja panime kalendrisse ootele ühe korraliku püügipäeva.

Tähelepanu, valmis olla, läks

John korjas mu 23. aprilli hommikul peale ning päike juba irvitas paneelikate kohal, kui me linnast välja veeresime. Järjekordselt tõotas tulla suvine kevadpäev, nii nagu juba nädala algusest kombeks oli olnud.

Püügiskeem nägi ette, et esmalt kihutame jõe äärde, kus siis enamus päevast kiusame täpikuid. Õhtupoole otsime aga mõne seksikama rannajupi, kus merd vahtu piitsutada. Nii olimegi kuskil 10 paiku esimese jõelõigu ääres. 

Selleks, et väikest mängulisust blogisse tuua, ei ütle ma seekord jõe nime. Vihjeks võin öelda, et ma olen seda oma varajasemates postitustes maininud. Terasemad viivad otsad ise kokku. 

Õhus on kevadet

Juba tuttav lõik oli vahepeal muutunud. Looduse hall ning nukker sügisfoon oli võtnud kevadisema näo.

Musta lehemati seest paistis juba rohelised võrsed ja vapramad puud olid pungad välja sirutanud. Kõiksorti linnud säutsusid ja sobrasid oksade seas ning isegi jõgi vulises õnnelikumalt. Igalt poolt kiirgas seda kevadist energiat, mida justkui on võimalik nuusutada.

Ma olin Johnist grammi võrra nobedam ning sain esimesena jõe äärde. Vesi oli võrreldes eelmise korraga kõvasti langenud ja selgemaks muutunud. Esimesed paarsada meetrit on nagu ikka selline soojendus. Vahetad lante, harjutad täpsust ja otsid nö. seda õiget rütmi.

Kohe läks mölluks

Esimeseks kurviks oli juba ranne soe ning kohe hakkas ka juhtuma. Kolme viskega võtsin sama oksatropi tagant kaks ühepikkust iludust. Mõlemad jõekatupsud olid sinna 30cm kanti ning himustasid mu uut veidra pruuni-musta-surnud-kala-stiilis-camoga 6cm’st Salmo minnowit.

Lant, mis on 1-1,5 meetrises vees ideaalne. Teeb sellist persega twerkivat tantsu ning saab ilusti mängitada nii vastu- kui allavoolu. Ma avastasin, et mäng on veel eriti vinge siis, kui teed kerides ridvaga aegajalt mõne jonksu ka sisse. Siis meenutab see justkui sellist paanikas vigastatud kalapoega. 

Igatahes mul see lant toimis. Mõned kännud edasi meelitasin ma selle otsa veel ühe kobedama täpilisele (silma järgi 32-33cm) ja lõigu lõpus õnnestus veel kaks tupsut ära petta.

Seega päev tundus palju lubavat. Esimese pooleteise tunniga oli mul 5 kala landi otsast käinud. 

Duubel 2

Järgmist lõiku valmistusime ründama juba mõned kilomeetrid allavoolu. Kuna Johnil ei läinud eelneva lõigu peal mu jälgedes tulles just kõige paremini, siis tegime seekord teist strateegiat. Hargnesime auto juurest üks ühele ning teine teisele poole.

Detailidesse laskumata võib öelda, et plaan töötas ehk nüüd nägime juba mõlemad kala. Mul õnnestus lausa näha muljetavaldavat pilti sellest, kui kiire ja nutikas jõeforell tegelikult olla võib. Ühe käänaku sisekurv oli pikalt küllaltki madal ja liivane, ning see tõi kogu vee all toimuva justkui peo peale.

Kerisin lanti parasjagu üle selle liivadüüni kalda poole, kui eikusagilt sööstis üks nunnut kasvu täpik seda ründama, kuid tardus napilt enne haaramist paigale. Tegi sekundilise pausi, et justkui oma ema sõnu meelde tuletada ning siis kadus sama kiirelt tuldud pimedusse tagasi.

Ma siiamaani arvasin, et kõik need jutud forellide nutikusest on romantiline ülistuslaul, aga võta näpust. Mingit sorti mõistusehääl sai sellel jõekal igatahes tapjainstinktist jagu. 

Peale paari tundi oli lõigu lõpuks tulemused sellised. Mina sain ühe nunnut mõõtu tegelase, kes ise ennast vabastas ja ühelt kiirevooluliselt kolmeharult tuli ketti 3 tõelist forellibeebit. Johnil käis ka 3-4 kala käest läbi.

Kuna päeva veel jagus, siis otsustasime, et võtame veel ühe lõigu sedasama jõge läbi enne kui merikaranda sõuame.

Lõunapaus

Nii võtsimegi plaani taas allavoolu liikuda. Minu jaoks oli see täiesti uus sõjatander, aga John oli seal varem käinud. Mööda õigeid aknaid ja uksi hiilides parkisime auto kuskil 4km eelmisest jõejupist allpool.

Kuna pikast päevast oli kere juba mitu kilo kergemaks kulunud, siis otsustasime esmalt põletid vihaseks ajada ja lõime Salvesti purgiködid tulele.

Ma ei tea, kuidas Sinuga, aga mu meelest on täiega kaif keset püügijämmi korraks hoog maha võtta ja mõne samblase kännu otsas üks aurav mehhiko pada või põldoasupp rindu tõmmata. Kõik lihtsalt maitseb selle värske õhu rammestusega paremini.

Anyhow, punud täis, pakkisime laagri kokku ja sättisime ennast uuesti rindele. Taktika jäi samaks, mis eelmine lõik. John pani hooga allavoolu minema ja ma jäin veel auto juurde uimerdama. Ajasin rahulikult oma rüüd selga ja pidasin mõttes diskussiooni, et mis ma seljakotiga teen.

Nimelt olen ma kõik need jõekal käigud seljakotti kaasas tassinud enamasti ainult kaamera pärast. Jah, lihtsalt selle pärast, et kui mul õnnestub saada üks kala, keda koju viia, siis ma saan temast vähemalt head pildid teha. Ja nüüd, pärast poolt päeva müttamist, oli mul sellest tassimisest juba villand ja ma plaanisin koti autosse jätta.

Õigemini ma jätsingi ja olin juba jõe poole teel, kui üks häältest mu peas sosistas: “Ära ole pussy, Tom. Sa ei jõua ära kahetseda, kui sa nüüd selle pildikala saad!” Hääle jutus oli point sees – tegin kannapöörde ja tõin koti ära.

Sul on ainult ühte õiget viset vaja

Lõigust rääkides, siis see oli selline võimsalt arhailine.

Jõgi vonkles vanas laias sängis nii nagu keegi oleks ta sinna vintis pea ja vaba käega tõmmanud. Järskude pervedega ürgset sängi turvasid kõrged ja vanad kuused ning nende vahelt üritas noor võsa ka oma oksi päikse kätte upitada.

Paitasin siis seal perve otsas oma punnis kõhtu ja mõtlesin plaani välja. Otse mu nina all tegi jõgi väikse jonksu ja sinna väliskurvi oli vool kandnud kokku madala liivapadja. Mul tekkis plaan ennast sinna padjale sebida.

Ukerdasingi sealt pervest alla ja hiilisin arglikult nagu kassipoeg mõned sammud edasi. Just parasjagu palju, et pisut ennast ettepoole upitades üks heide ülesvoolu teha.

Lant lendas kuskil 10-12 meetrit ja maandus keset jõge. Esimesed kolm vändapööret, sinna otsa üks väike twitch ja voilaa – piitsast käis mehine nätakas läbi ning siis läks higistamiseks. Kala pani alustuseks paar pikemat sööstu allavoolu ning kui aru sai, et jama on majas, siis hakkas lõhkuma.

Hea mitukümmend sekundit rokkis ta hüppeid teha ja lõuaga raiuda enne, kui esmane jõud rauges. Nüüd lõi mul adrekas sisse. Käed värisesid, süda lõhkus ning peas oli ainult üks mõte: “Kuida kuradit ma ta kätte saan?”

Kahva mul ei olnud ning kaldale ma teda lohistada ei saanud. Selge, peab üritama näpud kukla taha ajada.

Õnneks oli ta ennast mõlema kolmiku külge kinni sahminud ning see andis pisut kindlust juurde. Siiski läks esimene katse nahka, sest nii, kui näpud selga puudutasid, leidis ta uue suraka energiat ning süstis minema. Kõhe judin käis südame alt läbi.

Siiski ei andnud ma talle põhjas puhkamiseks liiga palju aega ja venitasin ta rahulikult uuesti pinda ning teine haaramine läks õnneks. Adrekast tudiseva kehaga vedasin ma enda ja kala kaldale.

“Pulss 160” palun!

Raske on kirjeldada seda eufoorilist emotsioonidekokteili, mis mind sellistel hetkel tabab.

Ma olen õnnelik ja võidurõõmus, kuid samas nagu peata ja pisut kurb ka. Kõik pole nagu päris kohale veel jõudnud ja tundub isegi pisut muinasjutuna. Täielik momendis olemine, mida ilmestab totakas isetekkinud irve näos.

Siiski suutsin ennast mingi hetk kokku võtta. Teostasin mõõtmised ja kaalumised ning pidasin maha korraliku fotosessiooni. Selle imeilusa ja ülitäpilise tupsu pikkus oli 47cm ja analoogkaal näitas 1,1-1,2kg vahele. Ma teadsin, et see seljakoti kaasa vedamine tasub ennast ära.

Püüdsin veel üks kilomeetri jagu seda lõiku, aga rohkem kalu mul näha ei õnnestunud. Küll aga sain ühe kännu otsast endale kaks “uut” pöörlevat. Üks oli kanapasa Meps ja puha.  Igatahes, nii nagu plaan oli, liikusime edasi merikaranda.

Õhtu oli fantastiliselt mõnus. Andsime seniks, kuni päike ennast merre uputas, usinalt ritvadele kuuma, kuid merikad jäid vähemalt meist merre edasi toimetama.

Poole üheteist paiku maandus mu väsinud keha tagasi kodudiivanile.

Kokkuvõtvat infot

Kuupäev: Jüripäev, 23. aprill

Ilm: Juba mitmendat päeva oli lauspäike ning parimatel hetkedel oli temp päikse käes 20 kraadi Celsiuse järgi.

Püügiviis: Kahlakates kaldalt püük.

Varustus: Ridvaks DAM Nanoflex Pro 2.1m 7-21g. Rulliks Shimano Nexave 2500. Tamiiliks Daiwa T.D.Line super soft 0.23mm. Kahlamisvarustuseks on DAM Exquisite G2 püksid ja sama seeria saapad.

Tegijad landid: Kindel päevahitt oli pruuni-musta-valge 6cm uppuv Salmo minnow. 

Saak: Jõeka püügitunde tuli kokku 5, mille jooksul õnnestus mul saada üks mõõdus kala (L47) ja 8-9 alakat. Johnil käis ka hunnik alakaid käest läbi. Merikapüük oli nagu iga meripüük. 2 püügitundi ning kala ei näinud.

Kõik minu eelnevad kalastusseiklused leiad SIIT.

Küsimused tulista kommentaaridesse ja kui Sind teema kõnetas, siis palun, jaga postitust ka oma hea kalasemuga! Seda saad kiirelt teha, klikates pisut allpool olevatele sotsiaalmeedia ikoonidele.

Aitäh!


Sulle meeldis see postitus? Liitu meie kalastusseiklejate armeega ja ole esimesena kursis kõigi meie tegemistega. Telli endale kõige seiklusrikkam uudiskiri SIIT!  


 

Share this post

Comments (2)

  • Toomas Tamla Reply

    Võimas, Tom! Võimas!

    Nimekaim

    mai 10, 2020 at 8:00 p.l.
    • Toomas Pärnamaa Reply

      Tänud, Toomas! Nagu näha, siis tegijal võib juhtuda.

      mai 11, 2020 at 11:07 e.l.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga